Internet tõi endise armukese ja afääri taas tagasi
“See juhtus umbes seitme aasta eest. Istusime sõbrannaga ühes suitsuses Tallinna kõrtsis, mina olin just oma elu suurimast armastusest (vähemalt nii ma toona arvasin) lahku läinud, elurõõm oli igatahes otsas. Sõbranna Kris, rõõmsameelne nagu ikka, üritas seda vähestki järelejäänud tuju kõrgel hoida, ent hästi tal see just ei õnnestunud — ühel hetkel tõusime püsti ja otsustasime sellele õnnetule õhtule punkti panna. Stiilne olnuks stilettoklõbinal uksest välja tormata, ent proosaline talv sundis mantlit haarama — veel enne, kui käe varrukasse sain, varises mantel põrandale. Endamisi vaikselt vandudes asusin kehakatet üles korjama, ent minust jõudis ette hallisilme, tumeda peaga ja šikilt riietatud härrasmees.
Tom vabandas, tõstis mantli ja asus seda mulle selga aitama. Ei saa just öelda, et ma kõige sõbralikumal ilmel teda oleksin tänanud — tegin miski virila grimassi ja haarasin sõbrannal, kes härrasmehe kaaslasega oli juba jõudnud väikest meeldivat vestlus arendada, lahkumiseks käest. Kõrtsist samuti lahkuma asutanud Tom ja ta sõber Peter küsisid väga viisakalt, kas võivad meid saata. Või kui, siis ehk klaasikese öönapsigi juua. Ma pole eile sündinud — isegi kahekümnekahesena teadsin ma üsna hästi, mida öönaps säärase, umbes 35-aastase härrasmehe jaoks tähendab.
Kris seevastu juba jalutas uue sõbraga käsikäes ja paistis ilmselgelt olukorda nautivat — midagi seal jutustati ning aeg-ajal kostus meieni naerupahvakuid. Kõmpisin võõra mehega neil sabas nagu tige ämblik, mõttes sõbrannale hirmsat kättemaksu haududes — ma pidin hoopis ju kodusel diivanil ulguma, Krisi käsi lohutavalt pead silitamas! Aga näed, paistab, et sõbrannal on tähtsamatki teha…
Vastu tahtmist astusin väikesesse restorani. Vein maitses ühtviisi lohutavalt kui ka lõbustavalt…kuni ma ühel hetkel tajusin, et naeran selle võõra mehe naljade peale. Veel enam — ma suisa nautisin ta lähedust! Temast õhkus enesekindlust ja seksikust — nii umbes kirjeldatakse vist raamatutes meest, kes korraliku tüdruku mülkasse kisub…
Samas ei üritanud ta mind kordagi emmata, ainult ta lähedus mõjus isegi restoranilauas kuidagi ligitõmbavalt. “Mis toimub?!” katsusin ma oma veinist ja kütkestava mehe lähedusest uimastatud mõtetes selgust luua, kuni sain aru, et veel hetk ja ma ei tõuse siit enam, I’m falling…
Haarasin sõbrannal küünarnukist, tirisin ta sõna otses mõttes uksest välja ja lükkasin taksosse. Tom, üsna üllatunud ja nõutu ilmega, jooksis veel maja ees meile järele, võttis mul õlgadest kinni ja sosistas: ma pean sinuga veel kokku saama! Segaduses ulatasin talle taksoaknast oma viisiitkaardi…
Järgmise hommikul ärgates otsustasin kärmelt, et kõik see oli ainult unenägu. Või siis mõni halva stsenaariumiga Hollywoodi film, aga kindlasti mitte minu elu! Kuni telefon piiksatusega endast märku andis…
“Härrad Tom ja Peter oleksid õhtusöögil rõõmsad preilide H ja K seltskonna üle.”
Veel enne, kui mina, pöördumise toonist oimetuna seda seedida jõudsin, helistas ülevoolavalt rõõmus Kris ja käskis end õhtusöögiks üles lüüa.
Tom. Tol ajal elas ta kusagil Londoni, Berliini ja New Yorgi vahepeal. Hea lastetoaga ärihai, kes Helsingis ühel konverentsil viibis ja paariks nädalaks koos parima sõbraga Eestisse tuli — kunagiste kolledžikaaslaste soovitusel, nagu ta ise õhtusöögil seletas. Nad ei tundnud siin kedagi, ent otsus mõni aeg turismimagneedina reklaamitud väikeriigis veeta oli üks ta elu kõige õigemaid, nii väitis Tom mulle sügavalt silma vaadates.
Kaks nädalat täis pööraseid seiklusi, reisimist ja jutuajamisi, õhtusöökidest sõprade seltsis ja öönapsidest kõnelemata. Aga üht ööd mäletan ma eriti selgelt — seda, kui sain koos Tomiga oma elu esimese orgasmi. Meeletult õrn, samas nii tugev — tema käsi enda ümber tundes uskusin, et see on kaugelt rohkemat kui lihtsalt üks afäär.
Meie viimase õhtusöögi otsustasin ise valmistada. Kummalisel kombel aga ei õnnestunud tol õnnetul õhtul miski — toidud kukkusid välja kesised ning üks kaunis kuldääristusega taldrik lendas põrandale kildudeks…
Atmosfäär oli rusuv. Mulle näis, et Tom justkui väldib mind ning kui Peter koos sõbrannaga oli lahkunud, otsustasin temaga rääkida. “Tom,” alustasin. “Kuule, Tom, meil on ju nii hea, kas me ei võiks kokku jäädagi…”
“Kuidas sa seda ette kujutad?!” Tomi hääl kõlas jäiselt, isegi kalgilt. “Sa oled noor, ilus ja tark, alustanud paljutõotavat karjääri rahvusvahelises kompaniis. Mina olen vana mees ega soovi oma harjumusi muuta, ennast kellegagi siduda. Kui ma pole tänaseni abiellunud, siis peab mul ju selleks mingi põhjus olema.”
Kukkusin voodile, kuuldust täiesti oimetu. Ta jätab mu maha ja sõidab ära, oli kõik, millele ma mõelda jõudsin. Tom silitas mu pead. “Ära tee seda endale ja mulle enam raskemaks. Unusta kõik.”
Jõulude eelne ja järgne aeg möödus nagu mingis painajalikus unenäos. Kustutasin kõik mehe kontaktid, ise salamisi lootes, et ehk otsib ta mu üles… aga Tom ei helistanud mulle enam mitte kunagi. Lõpuks otsustasin teha nii, nagu ta palus — unustada kõik ning teha nii, nagu poleks seda kunagi olnudki.
Töötan ikka samas firmas, kus seitse aastat tagasi ujeda plikana alustasin — nüüd juba suurte rahvusvaheliste projektide juhina. Ma olen enesekindel ja jõukas, reisin palju ringi ja mul on hulk häis sõpru, kelle seast ei puudu ka meessoost austajad.
Loomulikult on mul nagu igal moodsal eestlasel konto ka popululaarsetes suhtlusvõrgustikes ning ma ei murra pead, kui keegi mulle seal kirja saadab — töiseid kontakte on aastatega kogunenud päris ohtrasti. Kuni…
“Sa oled ilus.” Mitte ridagi rohkem. Tahtsin juba sõnumi kui mittevajaliku rämpsu netiprügikasti lennutada, kui pilk jäi saatjal pidama.
Jah, see oli Tom — kontole üles riputatud piltide järgi otsustades natuke vanem, mõned kortsud ehk juures, aga endiselt särav. Mitte ühtki viidet ühistele tuttavatele, vaid fotod tema reisidelt, mingitelt tööalastelt kohtumistelt… rohkem mitte midagi. Perekonnaseis — märkimata…
Kuidas Tom mu küll üles leidis, kui mina olin ta ammu unustanud? Võimalik, et Peter ja Kris, kes tõepoolest välismaal mõni aeg kooselu proovisid, jutustasid talle minu käekäigust. Ent ka Krisiga pole me viimased paar aastat saanud mahti suhelda — ta läks lõpuks ikkagi Peterist lahku, kolis teise riiki ja kunagisest tihedast kirjavahetusest on saanud napp jõulutervitus.
“Südamlik kallistus mehele, kes kinkis mulle mu elu esimese orgasmi.”
Ma teadsin, et taoline vastus ei saa teda külmaks jätta.
“Rõõm on puhtalt minu poolel,” seisis peagi mu e-mailipostkastis. “Ma teeksin seda iga kell uuesti.”
Ma tunnen, et ma ei suuda seda armulugu lõpetada.”
