““Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!“ — viimased sõnad, mis temalt sain. Ja seda ka sõnumina.”

 (5)
““Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!“ — viimased sõnad, mis temalt sain. Ja seda ka sõnumina.”
Foto: Jasmine Wallace Carter/Pexels

Katkend Heli Künnapase raamatust "Valss Pärnu rannaliival".

“Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!”

Kõik? Kogu sõnum.

Loen üha uuesti ja uuesti seda teksti. Kõik mu sisemuses kisub kokku. Ma ei saagi aru, kas silmisse tükkivaid pisaraid tekitab viha või kurbus. Mis sajandil me elame? See ei saa nii lõppeda. Ma ei ole selleks valmis.

Esimese oktoobri kohta on meretuul üllatavalt jahe. Seisan Pärnu rannas ööklubi seenekujulisel väliterassil ja vaatan merd. Tige tuul loobib mere vahutavaid lained rannale. Vesi on kogu liivase rannaala üle ujutanud. Pühapäeva öösel pole siin kedagi peale minu. Pikad tumedad juuksesalgud hiilivad jope kapuutsi alt välja ning lendlevad mu silme ees.

Siin tuleb Meelise lahkumine alati meelde. See teeb alati haiget. Ja sellepärast ma ikka uuesti ja uuesti siia tagasi tulengi. Tahan tunda. Ei, ma pole mingi masohhist, ega enesetapule kalduv. Kui oleksin, siis jalutanuks ma möllavasse merre juba ammu, mõnel neist sadadest eelmistest kordadest, mil siin samamoodi seisnud olen. Meelise lahkumise meenutamine tuletab meelde, et ma olen ikka veel elus.

Sellest on juba üheksa aastat möödas, aga ikka näen Meelise vales suunas vaatavat pilku. Poisi isa viis ta kaitseväkke astujate kogunemispunkti, kust kõik tulevased ajateenijad koos edasi viidi. Ta ei teadnud, et ma samal ajal Pärnus olen. Mul polnud samuti aimu, millal ta läheb. Teadsin vaid seda saatuslikku kuupäeva — 1. oktoober.

Seotud lood:

Teadsime ju selle pooleteise kuu jooksul, et see kuupäev lahutab meid. Aga sellele eelnevaks polnud me ikkagi valmis. Miski ei läinud meie plaanide järgi. Meie suhtes… või suhtlemises polnud midagi plaanipärast, aga lõpp oli tavapärasest plaanipäratusest veelgi ootamatum. Ja valusam.

"Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!" — viimased sõnad, mis temalt sain. Ja seda ka sõnumina. Mul ei õnnestunud enam kordagi temaga rääkida. Meelise isa ei lubanud!

Pisarad jooksevad taas mööda põski alla. Oleksin nagu mingil kordusmatusel. Sellisel, kus ühte surnut ikka uuesti ja uuesti maetakse ning see ei lähe sugugi kergemaks. Lükkan silme ette tikkuvad juuksesalgud kõrva taha, kuid kiuslik tuulehoog toob need sealt kohe uuesti tagasi. Lepin näo ees lipendavate juustega ning sulgen silmad. Nii tundub möirgava mere kohin veelgi kurjakuulutavam. Iga vastu ranna betoontõket laksuga lõhkilendava laine hääl annaks mulle justkui energiat. Mälestused taganevad ning minusse koguneb jõud edasi elada. Naeratan. Tean, et seda energiat jätkub küll lühikeseks ajaks ja siis pean taas tagasi tulema.

Elu lihtsalt toob mu teele järjest olukordi, millega lepin. Lihtsam on silme ees lendlevate juuste eest silmad kinni panna, kui raevutseva meretuulega võidelda. Elus on asju, mille vastu ei saa.

Meelis ei saanud oma isa Riivo vastu. Aga kas ta üldse üritas? Olgu, kaitseväes ei saanud ta esimestel kuudel minuga ühendust võtta, aga sellest on ka nüüd umbes üheksa aastat möödas. Ja kas tõesti oli vajalik mind Facebookis ära blokkida. Jah, ma tean. Kontrollisin.

Kuidas saab üks mees sellistele tunnetele nii lihtsalt käega lüüa, kui isa ei luba suhet jätkata? See, et ma paar aastat vanem olen, ei saanud mind Meelise jaoks sobimatuks kaaslaseks teha. Kuigi meil polnud üheskoos ka väga palju aega ja võimalusi, et uurida, kui sobilikud teineteise jaoks oleksime olnud. Palju energiat läks just sellele, et Meelise isa Riivo ja teiste eest meie suhet varjata.

Hoolimata kogu ettevaatlikkusest jäime aga lõpuks ikkagi vahele. Keegi rääkis Riivole. Kuidas ta julges võtta endale õiguse meid niiviisi lahku ajada? Ma ei anna Riivole seda kunagi andeks. Tal polnud selleks mingisugust õigust.

Või oleksin ise samamoodi käitunud, kui minu poeg oleks armunud mu ülemuse abikaasasse?