Isa, miks sa mu maha jätsid
Mängin kodus kamina ees rohelisel paksul vaibal. Isa tuleb tuppa, põlvitab maha ja paneb mu ette kirju paki. Ta naeratab. Mul on meeles, et olin tema lähedusest elevil. Ta võtab karbist puust klotsi, keerutab seda käes, selle külgedel on tähed ja numbrid.
Seejärel ütleb ta sõnad, mis jäävad mind kummitama aastakümneteks. “Ma lähen… Ma ei saa enam tagasi tulla.”
Ta suudleb mind pealaele, tõuseb ja kaob. Ta pidas lubadust: ma ei näinud teda enam iial.
Kas see oli minu süü?
Uskusin kaua aega, et ma lihtsalt ei meeldinud talle. Või et mul on mingi viga küljes.
Kui klassikaaslased tegid isadepäevakaarte või lihtsalt rääkisid isast, polnud minul midagi vastu panna. Püüdsin meeleheitlikult mõista, miks mu lihane isa mind maha jättis. Kuidas võis ta mind maailma tuua ja siis lihtsalt hüljata? Oli see minu süü?
Ema rääkis, et isa oli andekas, mängis ansamblis trummi. Ta oli olnud ka fantaseerija, kes püüdis teha elu alati natuke värvikamaks. Ilmselt oli ta kena ja intelligentne mees!
Mõned psühholoogid väidavad, et tüdruku kiindumus isasse, nende suhe paneb aluse tema hilisematele suhetele meestega. Ma usun seda.
Isa puudumine nõudis minult hiiglasuurt emotsionaalset lõivu. Sidusin ennast meestega, kes olid vastutustundetud, isekad ja emotsionaalselt külmad. Täpselt nagu mu isa.
Ta ei saanud mu emaga lihtsalt läbi
24-aastaselt otsustasin isa üles otsida. Selleks ajaks olin mõistnud, et inimesed teevad vigu, ja arvasin, et suudan talle andestada.
Ta olevat läinud Leedsi, kui meid hülgas, muud ma ei teadnud. Suutsin kätte saada kahe temanimelise isiku telefoninumbrid. Helistasin esimesel numbril. Kohe vastas järsk mehehääl. Küsisin närviliselt Donald Traynori. “Mina see olen, Sonia,” vastas hääl.
Nii lihtne see oligi. Kindlasti ei tundnud ta mu häält, ehk oli ta lihtsalt valmis selleks, et ühel päeval otsib ta üles üks noor naine.
Rääkisime tundide kaupa. “Armastasin su ema,” ütles ta. “Me ei saanud lihtsalt läbi.”
Umbes aasta jooksul helistasime sageli, mitu korda nädalas. Uurisin, miks ta minuga kontakti ei võtnud. Ta vastas, et kuna minu emaga olid ta suhted keerulised, kartis ta, et minuga kontakteerudes tooks ta endale kaela veel hullemad probleemid.
Ütlesin isale, et hülgamine valmistas mulle palju valu; tal jätkus hingesuurust andeks paluda, ja korduvalt.
Fantaasiast sai karm reaalsus
Esialgu olin ülirõõmus, et mul on nüüd isa. Ta ei olnud enam pelk fantaasia, vaid karm reaalsus. Ja selgus, et ta ei meeldigi mulle eriti!
Kui talle esimesi kordi helistasin, unistasin temaga kohtumisest, „taasühinemisest“. Mida rohkem aga temaga rääkisin, seda vähem tahtsin temaga lähedaseks saada.
Ta elas üksi, aga oli vahepeal mitu korda abielus olnud, tal oli veel lapsi. Hakkas tunduma, et isa polnud eriti vastutustundlik ega suutnudki ennast kellegagi püsivalt siduda.
Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et ta ei ole eriti tore inimene. Ta jõi, ja mitte vähe. Siis helistas ta mulle öösiti, et küsida, miks ma ta sõnumile pole vastanud. Minu säravas raudrüüs kangelane osutus enesehaletsuses püherdavaks kibestunud joodikuks.
Ta raevutses, et pärast „kaotatud aastaid“ polnud ma siiski „hea tütar“. Ta nõudis tungivalt kokkusaamist. Leiutasin sadu ettekäändeid, et mitte kohtuda. Olin hakanud teda pelgama.
Hakkasin temaga rääkimist üldse vältima. Olin teismelisena pidanud isata hakkama saama ja pidin ilmselt saama ka edaspidi. Tundsin, et isa, kelles oli nii palju viha ja kes oli joodik, oleks olnud mulle ainult koormaks.
Otsisin asjata unustust
Mu hing oli katki rebitud. Mu enesehinnang olematu. Avastus, et isa osutus selliseks nagu ta oli, muserdas mind. Olin ju aastaid unistanud, kuidas leian ta üles ja meist saab õnnelik pere.
Kõik mu suhted meestega jooksid karile, enamasti kasutasid mehed mind vaid ära ja alandasid nii sõnade kui tegudega. Langesin alkoholi ja nikotiini küüsi, tekkisid õgimishood. Kõige sellega püüdsin vaigistada oma hingepiina. Tihti jõin end pildituks, otsides unustust.
Loomulikult see ei õnnestunud. Oli selge, et ma üksnes hävitan ennast.
Oma 30. sünnipäeval sain närvivapustuse ja muutusin lausa erakuks. Ma peaaegu ei tulnudki kodust välja. Nutsin järjest, lakkamatult, ei vastanud telefonile.
Olgu vähemalt mu tütrelgi isa
Natuke suutsin siiski ka tööd teha ja just tööga seoses kohtusin viimaks Stepheniga. Me olime igapidi vastandid. Ta tahtis minuga abielluda, jäin last ootama. Raseduse ajal jõudsime Stepheniga mitu korda lahku minna, kuid sünnituse juures ta oli.
Meie tülitsemine jätkus hoolimata lapse sünnist. Tahtsin üle kõige anda oma tütrele seda, mida mul endal polnud — isa. Kartsin pööraselt, et Stephen jätab mu maha, täpselt nii, nagu tegi mu isa.
Läksin teraapiasse, sest tahtsin olla „hea ema“ ja arvasin, et mul on selleks vaja abi. Seal olin sunnitud näkku vaatama tõsiasjale, et tegelikult vajan ma väga isa. Samas õppisin ennast ja isa vähem süüdistama. Kõik me oleme inimesed, teeme vigu ja mõni teeb neid rohkem kui teised. Tasapisi sain aru, et mina polnud süüdi selles, et ta mind hülgas. Tema oli selles süüdi. Viimaks seljatasin deemonid, kes mulle pidevalt korrutasid: kui su oma isa ei armastanud sind nii palju, et sinu juures olla, miks peaks mõni teine mees seda tegema?
Paari aasta pärast läksime Stepheniga lahku. Meie halb suhe hakkas selgelt meie tütrele kahju tegema. Läksin tagasi oma sünnilinna. Laps on mõnikord, nädalavahetustel ja koolivaheaegadel, isa juures, ja nad helistavad palju. Minu tütrel on isaga reaalne suhe, mitte nii, nagu minul. Ta tunneb oma isa koos kõigi tolle vigadega, ja armastab teda ikkagi.
Mul on isast üksnes kahju
Minu enda viimasest kohtumisest isaga oli möödunud ligi kümme aastat. Võib-olla sellepärast, et mul oli nüüd tütar, hakkasin tahtma oma isa uuesti üles otsida. Ehk tahtsin tütrele kinkida vanaisa, kes tuleks pühapäeviti külla?
Helistasin sellel numbril, mida teadsin. Kuid ta oli mitme aasta eest ära kolinud. Kuhu? Ei tea. Taas kord alustasin otsinguid. Kuid ma ei teadnud, et ta oli surnud. Täpselt 15 päeva pärast mu tütre sündi.
Kui sain kätte isa surmatunnistuse, vabastas see mind vähemalt piinavast teadmatusest. Ma ei vihka teda enam, võib-olla polnud kunagi vihanud. Olin saanud üksnes haiget. Ma ei saa õigustada seda, et ta mu alatiseks maha jättis. Aga suudan seda võtta vähem isiklikult. Tema teguviis räägib sellest, milline oli tema, mitte sellest, milline olin mina. Ta on saanud minu jaoks reaalseks inimeseks koos oma vigadega.
Ja kui ma tema suhtes üldse midagi tunnen, siis on mul temast kahju.
Allikas: Daily Mail
