Mitte kõigist ei saa superisasid, samuti nagu kõik perekonnad pole täiuslikud. Aga sellegipoolest on ju tore, et emadepäeva kõrval nüüd ka isadepäev tähistamist leiab.

Ka meie selle nädala tähelepanu on pööratud meeste - nii praeguste kui tulevaste isade ( ka võimalike kasusisade) poole. Liiga pikka aega on laps ja ema olnud tähelepanu keskpunktis, samal ajal kui lapse ja isa suhted on teenimatult kõrvale jäänud.

Olen isa … Sellelt teemal jagasid oma mõtteid:
Heiki Hõimoja, OK Arvutid, internetilahenduste projektijuht. Peres kasvavad tütar 15.a ning 13a ja 10a pojad.
Heiki Põldma, hetkel küljendaja. Peres 8 a ja 2,5 a tütred.
Allan Kasesalu, TTÜ-s lector, 3a tütre issi.
Tarmo Tiisler, spordiajakirjanik. Peres 13a tütar ja 6 a poeg.

Millised tunded valdasid sind kui kuulsid teadet : "Ma ootan last".

HH (3 last): 1.laps-Lõpuks ometi. Me olime seda oodanud.
2.laps-Väga hea. Me olime seda plaaninud.
3.laps-Tore. See oli juba harjumus.

Tunded on alati erinevad. Minu lapsed sündisid sel ajal kui peresünnitusest ei teatud undki näha. Oleme sellest abikaasaga rääkinud ja jõudnud ühisele arusaamisele, et ega minu kohalolek sel tähtsal hetkel hädavajalik poleks olnud. Olulisem on "kohal olla" pärast sünnitust. Teise lapse sünni järel võtsin endale korralise puhkuse, et pühenduda mõneks nädalaks oma vastsündinud pojale, kaheaastasele tütrele ja kallile abikaasale.

HP (2 last): Esimene: pisar tuli silma. Ei mäleta kas õnnest või millestki muust. Olin siis ju poisike.
Teine: ja jälle tuli pisar silma. Ikkagi laps tulemas.

AK (1 laps): Eriti palju varem poleks seda uudist mitmel erineval põhjusel tervitanud, kuid meite puhul hambus asi täiesti. Vähemasti minu arvates. Järgmiste puhul kipuvad pähe tikkuma need väiksed õudukad, mida emme pidi taluma (ja mida mina kohmetu kõrvalseisjana palju ei suutnud leevendada). Muud takistust isiklikult ei näe.

Olid sa kohe valmis isadusega kaasnevaks vastutuse tõusuks või võttis mõttega harjumine ja isaks kasvamine aega.

HH (3 last): Laulva revolutsiooni laste isana ei osanud muidugi ette näha järgmise sajandi hariduse tasulisust, kütuse aktsiisi, elamispinna ruutmeetri hinda ja muud, aga ma ei kurda. 15 aastat tagasi teadsin üsna täpselt ees ootavat moraalset vastutust, materiaalset koormat ei osanud nii täpselt ette näha.

Rääkides lastest ja rahast meenub mulle alati tuttava tohtri valus küsimus: "Kas on olemas Eesti meest, kes kulutab rohkem raha lastele kui oma autole?" Kelle soov saab enne täidetud, kas auto bensiinipaak või lapse mis iganes unistus?

HP (2 last): Isaks kasvamine võtab aega, kasvad koos lapsega. Teise lapse puhul on lihtsam, siis juba oled "staazhiga"

AK (1 laps): Olin täielikult valmis.

TT (2 last): Minu arust ei ole isaks olemise tunnet meile teada olevate kommunikatsiooni vahenditega võimalik edasi anda. Kui sa ei ole veel isa, üritad ilmselt endale mingit pilti luua, aga kui kõik on käes, on kõik hoopis teistmoodi. Nagu ka sünnituse juures olemine. Minu jaoks, muuseas, hoopis lihtsam. Mis ei tähenda loomulikult pettumust. Tunne on lihtsalt niivõrd isiklik.

Kas mehe jaoks on vahet kui oodatud tütre asemel sünnib poiss või vastupidi?

HH (3 last): Lootsin kolmandaks lapseks tütart, aga tuli poiss. Kuna üks tütar juba oli, ei teinud see ka suurt meelehärmi. Kolmanda poisi puhul oleks kindlasti tunne halvem olnud, aga lepliku inimesena oleksin ka poistega leppinud.

HP (2 last): Ühed armsad mõlemad

AK (1 laps): Loomulikult on esmatähtis, et laps oleks TERVE. Teoks saanud faktiga (st. kumb) pole ju mingit problemsi, sest järgmine kord võib see ju täituda.

Levinud on arvamus, et emalt saavad põnnid ühtesid, issilt teisi asju ja omadusi. Mida pakud oma lastele/lapsele ainult sina? Mida oled ise lastelt õppinud?

HH (3 last): Muidugi tahaks Linnar Viigi moodi lastega kodus olla, kahjuks muutub sellisel juhul perekonna eelarve väga ebameeldivas suunas. Oma praeguse elutempo juures jääb mul lastega tegelemiseks aega häbematult vähe, kindlasti on see jätnud jälje ka meie vahelistesse suhetesse.

Meenub kevadine lastelaager, kus osalesin kui noorema poja lapsevanem. Kuna laagris oli palju lastekodulapsi, kes pole 24 tundi ööpäevas kohal viibivat meesterahvast enne kohanud, olin suhteliselt tugeva tähelepanu all. Edeva (kuid ausa) inimesena nautisin mulle osutatud tähelepanu ja osalesin pedagoogilises kasvatustöös maksimaalselt. Jah, oma lapsed nii hästi sõna ei kuula. See nädal tõestas veenvalt isa vajadust lapse elus. Isa, kelle olemasolu ei piirdu ainult taskuraha või keretäite jagamisega. Lastel on ju nii palju vaja teha: ronida puu otsa, ujuda külmas vees, ajada taga vastassoost klassikaaslast, rääkida oma salajastest fantaasiatest… Seda kõike on aga ühele naisõpetajale liiast ja mul oli hea meel, et sain teda sellistes olukordades asendada.

Lisaks tuttava tohtri valusale küsimusele kumiseb kõrvade vahel teinegi lastega seotud mõttetera: "Kasvatada võib kurke ja kõhtu, lapsi saab kujundada".

Arvan, et noor isiksus on esimese eluaasta lõpuks valmis, edasi toimub juba "viimistlemine". Kui koergi läheb oma peremehe nägu ja vastupidi, ammugi siis inimeselaps.

Meenutades enda lapsepõlve ja süvenedes oma laste probleemidesse, olen aru saanud täiskasvanute jõhkrusest laste vastu. Ma ei räägi verbaalsest ega füüsilisest vägivallast, vaid noore isiksuse pärssimisest. Kuni laste kooliminekuni peetakse last isa-ema ainuomandiks, siis lisandub piiride tõmbajate ridadesse veel õpetaja. Noor inimene on selleks ajaks täielikult väljakujunenud isiksus ning tema põhimõtete muutmine on sama valus kui täiskasvanutel. Kui raske on täiskasvanul loobuda näiteks suitsetamisest või töö ajal isiklike asjadega tegelemiseks? Lapselt esitatakse aga isiksust allasuruvaid nõudmisi enesestmõistetavalt. Lapse vanemaks saades on tihtipeale raske tema iseseisvust aktsepteerida. Ka meie peres kütavad laste vabaduse küsimused aeg-ajalt õhu kuumaks. Noorele inimesele jääb vabadustest väheseks, isa-ema kardavad kaotada kontrolli ja kontakti lapsega. Ise olen igasse lastega seonduvasse probleemi proovinud suhtuda kui mööduvasse ealisesse iseärasusse. Kõigi osapoolte närvirakkude säilimise huvides on optimaalseim pereliikmetega võimalikult palju suhelda ja minimaalselt viriseda-riielda-karistada.

Kõige rohkem kardan just sideme katkemist lastega. Kindlasti on selles hirmus alateadlikku omanikutunnet, aga ka teadlikku usalduse hoidmist. Ma pole koos abikaasaga kunagi sundinud lapsi midagi koos tegema või kuhugi minema, aga 15-aastane tütar võtab mind hilpude ostmisele kaasa küll. Ise võtan seda kui suurt töövõitu tervete suhete hoidmisel.

Heameelt teeb see, kui lastel on sinuga ühised väärtushinnangud, seega oled olnud heaks eeskujuks. Mulle meeldib vanema poja kohati ülearenenud õiglustunne, tütre huumoritaju ja emalt saadud käsitööhuvi. Veel rohkem meeldib see, kui lapsed on näinud oma vanemate puudujääke ja tahavad sellest enda puhul üle saada.

HP (2 last): Uurimised isata kasvanud laste hulgas näitavad, et laste matemaatiline mõtlemine pole nii hästi arenenud kui tervetes peredes kasvanud lastel. See on tõsi. Meeste loogika on "pisut" teistsugune kui naistel, või oli see vastupidi? Ühesõnaga jah, levinud arvamus peab paika.

Mida pakun lastele ainult mina? Sellele saavad vastata lapsed ise, aastate pärast. Ise olen lastelt õppinud kallistama, südamest.

AK (1 laps): Vanemate panus põnni "kaasavarasse" sõltubki nende isiklikust aktiivsusest, kuigi geneetika paneb juba lõviosa ise paika. Õppinud olen seda ja kinnitust saanud sellele, et laps vajab tõepoolest mõlemat vanemat ja keegi ei suuda täielikult mõlemi rolli täita. Seda suutis meite laps öelda juba mitu kuud enne 3. sünnipäeva. Aegajalt hoitakse rohkem ühe poole, ja siis jälle teise poole, kuid mõlemad peavad olema OLEMAS.

Kas räägite ka sõprade/tuttavate ringis lastest ja kui, siis mida ?

HH (3 last): Seltskonnas räägitakse lastest ikka läbi omanikuprisma, samasse temaatikasse läheb veel auto (eesti meeste seltskonna teema nr. 1), maja, koer … Ja oma asjast saab rääkida ainult kiites: kui head hinded, medalid, pruudid-peigmehed jne.

Teine teema on naljakad juhtumised lastega. Täiskasvanutest niimoodi rääkides nimetatakse seda klatshiks. Tegelikult jällegi üks laste haavamise viis. Tavaliselt ei meeldi lastele kui nende asjadest võõrastele räägitakse.

Mulle meeldivad olukorrad, kus lapsed kogunevad hilisõhtul meie voodi ümber ja hakkavad oma lugusid heietama. Neil on probleeme palju ja magamisest ei tule midagi välja.

HP (2 last): Jah. Näiteks millega üks või teine hakkama sai. Laste kasvatusest või probleemidest areneb vestlus rohkem emadega.

AK (1 laps): Polegi jäänud enam selliseid sõpru, kellele lapsed korda ei lähe - elu on niivõrd edasi liikunud; kel just endal ei ole, see puutub nendega ikka lähedalt kokku. Konkreetset jututeemat ei oskakski nimetada, sest lapsed on saanud meie elu lahutamatuks osaks ja rääkides oma elust-tegemistest räägimegi paljuski ka neist.

TT (2 last): Nende meessõpradega kellel on ka laps(ed), suhtled teisiti kui nendega, kel lapsi ei ole. Aga jällegi, see on isiklik tunne. Ja selle tunde (isadus) kohta - ausalt öeldes, ei tunne ka puudust, et seda kirjeldada - ei oska või ei taha. Naudid seda, et see on sul sees ja elad sellega koos.

****

Siin oli kokkuvõte mõnede praeguste isside mõtetest. Ei vaidle vastu, et on ka mehi, kelle jaoks isaks kasvamine vahest veavalisemgi kui lapsel jaoks suureks saamine. Aga loodan, et tänase loo kommentaarid nö "rongaisadele" peatuma ei jää.

Küll aga loodaks (arvatavsti ühinevad minuga ka Delfi Naistelehte lugema juhtuvad issid) näha teie vastuseid küsimusele: "Mida sain mina oma isalt?"
Selgus ju meie lühikesest vestlusestki, et "sellele saavad vastata lapsed ise, aastate pärast".

Ühe põlvkonna jaoks oleme meie need lapsed, kes juba vastata oskavad.

Mõelgem siis end taas kord lapsepõlve ja anname vähemalt praegustele isadele, abikaasadele, meestele teada, millised teod, käitumine ja õpetussõnad on osutunud väärtulikeks ja millised unustusehõlma vajunud. Ja millised neist siiamaani hinges haiget teevad.

Ilusat isadepäeva.