Isiksuse areng: kontakti vältimise viisid

 (24)

Mulle meenub üks ere mälestus gestaltteraapia kursuselt Võsul 15 aastat tagasi. Kurtsin rühmas, et olen väsinud kursuse organiseerimisest ja osalejate rahulolematusest. Pooled osalejaist olid väga nõudlikud soomlased. Gestaltterapeut küsis seepeale minult, millega mina rahul ei ole, kes ja mis mind selles rühmas ärritab. Pidin välja valima kõige ebameeldivama inimese ja kirjeldama, mis mulle tema juures ei meeldi. Valisin välja naise, kes oli punase peaga nagu mina, tundus mulle võltsnaeratusega ja püüdis kõigile meeldida. Selle peale küsis terapeut nagu välk selgest taevast:„Mis see sinu asi on, et ta selline on? Kuidas see sind puudutab?“

Siis pidin kõik selle naise kohta öeldud laused tagasi võtma ja ütlema need mina vormis. See gestaldi harjutus puudutas mind väga, taipasin et projitseerin iseenda pingeid ja omadusi endast välja. Tahtsin ise kõigile osalejatele meeldida, kõigi vajadused rahuldada. Taipasin, et näeme teistes vaid iseennast. Taipamisega kaasneb suur vabanemistunne ja energia.

Projitseerime endast väljapoole

Omistame teistele seda, mis tegelikult kuulub meie enda isiksusse, kuid me ei näe seda iseendas. Nagu eesti vanasõnagi ütleb: „Teise silmis pindu näeb, enda silmis palki ei näe.“ Sellist kontakti vältimise viisi nimetatakse projektsiooniks. Niimoodi ei pea me võtma vastutust näiteks oma ärrituse, viha või halva saatuse eest endale, me ei tunne oma vihaga kontakti. Süüdi on välised tegurid — valitsus, ülemus, kolleegid, ema-isa. Ka vägivald, sõjad ja terrorism tulenevad enesega kontakti vältimisest — ründaja ei tunnista enda vägivaldsust.

Armunu projitseerib kõik positiivsed omadused oma väljavalitule, ’ta on fantastiline’. Halb õpilane projitseerib ebameeldivad tunded koolile ja oma õpetajatele.

Enamasti täidavad mees ja naine ära teineteise “tühjad“ kohad, omistades teineteisele omadusi, mida nad arvavad endas mitte olevat.

Näiteks naine, kes ei ole kontaktis oma loovuse ja eneseusaldusega, kohtub mehega, kes on loov, erutav, inspireeriv. Naine tunneb, et mees toob tema ellu loovuse, tema aga mehe ellu hoolitsuse. Ta mõtleb: nüüd oleme täiuslikud. Kuid mehel on ka muid omadusi, mida naine ei taha näha.

Ta käib väljas — oma huvitavate ideede ja loovusega, ja vahel on ta ükskõikne naise suhtes. Naine aga istub õnnetu ja kadedana kodus ja kasvatab lapsi. Selle paari puhul tooks suhtesse terviklikkust, kui mees näitaks rohkem oma toetust ja hoolitsust, naine aga avastaks oma loovuse ja eneseusalduse.

Sõltuvus

Selline suhe on sõltuvuslik suhe. Isiksused on justkui kokkusulanud, erinevused on nende vahel ebaselged, piirid udused. Nende vahel valitseb mittetülitsemise vaikiv kokkulepe. Kõik on justkui ilus, vastutust ka vähem. Kuid puudub sügavam kontakt nii iseenda kui teise inimesega. Eriti valus ja tühi tunne, kui teine juhtub ära minema. Nimetame seda kontakti vältimise viisi sõltuvuseks laiemas mõttes.

Uskumuste allaneelamine on sarnane söömisega

Söömisprotsessiga sarnaneb järgmine kontakti vältimise viis - introjektsioon.

Ema kõhus olev laps on emast täielikult sõltuv. Ema varustab last hapniku, toidu, turvalise keskkonnaga. Pärast sündi peab laps ise hakkama hingama, toitu imema ja alla neelama. Laps neelab kogu toidu tervelt alla, ta ei näri ega vali. Kui tekivad hambad, muutub laps toidu suhtes aktiivsemaks, ta hakkab hammustama ja närima ning valima, mida võtta ja mida mitte.

Olles lapsed, neelame me tihti alla kõik vanemate käitumisviisid, emotsioonid, hinnangud, reeglid, arvamused meie endi ja elu kohta. Suuremaks saades hakkame me spontaanselt valima, mida me tahame.

Siiski neelab laps palju mittevajalikke käske ja keelde alla süüdistamise või häbistamise hirmust. Ka täiskasvanu on valmis teiste armastuse ja poolehoiu võitmiseks alla neelama solvanguid, ebameeldivusi. See on teistele meeldimise hind.

Igaüks teab, kui raske on teha valikut turvaline versus riskantne. Sageli on mugavam või otstarbekam südamest tulevat ehedat protestihüüdu ohjeldada kui sellega turvatunnet pakkuvat õhkkonda häirida.

Introjektsioon on võõrad üldkujutlused, mis neelatakse alla või omastatakse ilma valikuta. Võttes võõra mõtteviisi oma repertuaari pole me enam spontaansed, toimime jäiga isiksusena, just nagu mõtleva inimesena. Teadlikuks saamine oma copy-paste meetodil kokkupandud minast on tee iseenda loova mina ja vabaduse juurde.

Loe veel

Tähtis on küsida, millega oleme hetkel kontaktis? Kunstnik võib maalides uskuda et on kontaktis oma pildiga, kuid tegelikult võib ta olla kontaktis oma lemmikkunstniku kujutluste või kunstikriitiku seisukohtadega.

Uskumuste läbitöötamine

Kui laps ei ole piisavalt armastust kogenud, arvab ta, et maailm ongi selline: armastust ei ole olemas. Või arvab, et teda ei armastata, ta ei ole armastust väärt, ta on halb. (Sageli kogu elu vastupidist tõestades.) Ta tunneb, et tal on halb. Sageli seda tunnet vältides, kuid alateadlikult ikkagi nii käitudes, et saab halva käitumise osaliseks. Mis tõestab ta arvamust, et ta on halb. Armastus, tunnustus, edu — see on teiste jaoks.

Sedasorti valusatesse kogemustesse tuleb kriitiliselt suhtuda. Sageli annab keha ise, valu kõhus või südames, märku sellest, et teeme endale oma mõtteviisiga liiga. Sellistest alateadvuses hulpivatest hoiakutest, nagu „ma ei ole kunagi piisavalt hea“, „elu on üks suur võitlus“, „maailm on üks ohtlik koht“ on võimalik lahti saada. Taipamisega, vanadest mõttemallidest „läbi närimisega“ ja „välja oksendamisega“ tegeleb gestaltteraapia.

Eluks enam mittevajalike uskumuste läbitöötamiseks vajame ka viha energiat ja destruktiivsust. Destruktiivsus, lammutamine on vajalik introjektide — meile mittevajalike tervikkujutluste — osadeks lõhkumiseks ja enda uuesti üles ehitamiseks . Allasurutud viha muutub enesevihkamiseks, masenduseks, süütundeks, enesehaletsuseks. Tundes oma viha või kurbust, saame paremini kontakti ka oma rõõmu ja armastusega.

Kuidas me teeme endale seda, mida ootame teistelt

Meenub üks kirjandusest loetud lugu noormehest, kes tundis end väga üksikuna. Noormees elas ühiselamus, kus kuulis sageli, kuidas poisid hüüdsid akna all kõva häälega teisi poisse välja tulema, et lõbusalt minna aega veetma. Ta soovis väga, et ka teda keegi samamoodi akna all hüüaks. Ta igatses endale sõpra, kes temagi välja kutsuks. Ühel päeval avastas ta iseenda oma akna alt… enda nime hüüdmas, ta kutsus ise ennast välja…

Kurb ja äärmuslik lugu lõhenemisest, kuid see kirjeldab selgelt järgmist kontakti vältimise viisi — retroflektsiooni. Retroflektsioon tähendab eelkõige psüühika kahestumist, lõhet iseenda sees, mille juured peituvad lapsepõlves. Teeme iseendale seda, mida me tahaksime, et keegi teine teeks meile. Näiteks vahel kui tunneme ebakindlust ja ootame alateadlikult rahustust, armastust, tunnustust, siis rahustame ennast ise. Silitame kätega pead, kallistame end õlavarte ümbert kinni võttes, hoiame käed risti rinnal.

Või tarime lauda hambad ristis teise kohta, palumata selleks abi kõrval seisvalt kolleegilt. Kõrvus või alateadvuses helisemas: saan ise hakkama!

Kuidas me teeme endale seda, mida tahaksime teha teistele

Retroflektsioon väljendub ka selles, et me teeme iseendale seda, mida sooviksime teha kellelegi teisele. Ka sellise käitumise juured peituvad lapsepõlves, enese tagasihoidmises, et vältida karistust spontaanse eneseväljendamise eest.

Näiteks kui laps ütleb, vuih, vastik toit, siis tal keelatakse nii rääkida. Ta õpib ebameeldivat toitu kuidagimoodi alla kugistama või vaikides mitte sööma ja avaldama nii oma protesti. Või saab laps vihaseks ema peale, kuna too ei reageeri tema tähelepanuvajadusele, teeb kõvemat häält või lõhub midagi ära.

Siis saab ta karistada. Aegamööda hakkab ta ise ennast karistama ja tagasi hoidma. Algne konflikt lapse ja vanema vahel muutub inimese sisemiseks konfliktiks.

Täiskasvanuna ei oska selline inimene oma lähedasele öelda: „Kuula mind, pööra mulle tähelepanu“. Ebameeldivat kaupa, toitu, saades või alandavat käitumist kogedes jätab ta väljendamata: „Tänan ei, seda ma ei võta“.

Iseenesest ei ole sugugi ebaterve ega paha, kui oleme oma sisemistest impulssidest ja nende tagasihoidmisest teadlikud. Ainult kas seda on vaja teha alati ja igas kohas?

Väga sagedane viha retroflektsiooni (endasse tagasipööramise) tulemus on depressioon. Kui teistele suunatud viha neelatakse alla, võib see muutuda masenduseks, enesevihkamiseks, enesehaletsuseks, süütundeks, häbiks. Tulemuseks võivad olla ka füüsilised haigused ja sümptomid: peavalud, lihaspinged, haavandid, südamehaigused, vähk, jne. Enamasti oleme siis kontaktis haiguse tagajärgedega, mitte põhjusega.

Kuidas me teeme teistele seda, mida tahaksime saada ise

Teiste aitajad ja teisi aitavate elukutsete esindajad (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad) annavad tihti teistele seda, mida nad ise vajaksid või on kunagi vajanud. Selles pole midagi halba, ainult küsimus on selles, kuivõrd nad on teadlikud, mida nad teevad. Ja kas nad nüüd täiskasvanuna oskavad ka hoolitseda enda vajaduste eest.

Kõik on ju hästi, kui arst ravib haiget või kui ema armastab oma last. Kui ema hellitab ja nunnutab aga oma last ülemäära, siis võib ta hoopis ebateadlikult kontaktis olla oma lapsepõlvega, kus ta ei saanud piisavalt tähelepanu ja armastust. Ta üritab mitmekordselt anda seda, mis tal endal puudu jäi. Tundes sellest suurt rahuldust. Kuid ema hoolitsus võib olla ka segatud alateadliku süütunde ja vimmaga lapse vastu, et ta peab hoolitsema teise eest ja ei saa piisavalt endale tähelepanu.

Samuti ennastohverdav aitaja ei ole kontaktis iseenda vajadustega. Sageli ei ole ta kontaktis ka teiste vajadustega. Ta lihtsalt ei suuda seda näha, sest tal on kindel kujutlus, mida nad vajavad.

Hitler ja ohver –varjupooled meie sees

Üks tüüpilisi vastandeid meie sees on bossi ja alluva konflikt. Igaühes leidub teatud määral sadisti ja teatud määral masohhisti. Hitler ja tema ohver on äärmuslik vastuolulisus meie enda sees. Näiteks sisemise bossi ja alluva dialoog. Boss: Enne sa magama ei lähe, kui see artikkel on valmis!
Alluv: aga ma olen väsinud. Ma ei saa. Ma ei oska. Ma ei taha.
Boss: Sa pead.
Alluv: Oh.
Boss: Jah?
Alluv: Olgu.

Sisekõne hääbub mõneks ajaks. Kuni märkate, et teil pea valutab või on kange söögiisu. Nii pääsetegi oma bossist. Selleks korraks.

Nõnda saboteerime enda poolt vastuvõetud otsuseid. Ütleme endale ja-jah, homme hakkan jooksmas käima; ei söö peale kella kuut; lähen talle külla või tollele näitusele. Kuid mõne aja pärast oleme need otsused justkui unustanud.

Miks siis niimoodi? Kui otsust vastu võttes oleme kontaktis ainult oma mõistusega, siis nüüd tõrguvad selle otsuse vastu meie tunded. Või kui otsustasime ainuüksi tunnetest lähtudes, vihahoos või ülimas õnne seisundis, saboteerib selle vastu meie kriitikapool. Keha aga viskleb sümptomite käes, kui jätame tema kahe silma vahele.

Enamasti on alluv nii meie sees kui ka tööelus palju loovam ja mängulisem. Alluval õnnestub märksa sagedamini saavutada see, mida ta tahab.

Psühhiaater, kes on kontaktis rohkem oma bossi rolliga, projitseerib patsiendile alluva rolli. Ta jagab nõuandeid ja rohtusid, kõnnib teadja näoga ringi, valge kittel seljas. Patsiendis võib see hoopis süvendada abituse ja abivajaja tunnet või tekitada protesti alluda ’bossi’ poolt rakendatud raviskeemile.

Tavaliselt väärtustame endas ainult teatud omadusi ning unustame ära nende samade omaduste vastandpoolused. Näeme enda polaarsusi rohkem endast väljaspool. Näiteks arvasin ,et minu 5-aastane laps on laisavõitu ja ei saa veel toa koristamisega üksi hakkama. Koristasin pidevalt tema tuba, pidades ennast tubliks (sest tegin midagi korra loomiseks). Ükskord juhtus aga nii, et jätsin lapse toa paari kuu jooksul koristamata, kuna lihtsalt ei olnud selleks aega. Siis juhtus ime: ühel hommikul ilma igasuguste meelituste ega kurjustavate hüüatusteta oli tuba täiesti korras, miljon pisiasja seisid oma kohal.

Kuna vaateväljast kadus ema rolliga kaasnev bossi roll, leidis mu laps iseenda bossi rolliga paremini kontakti. Mina aga sain veel teadlikumaks oma vastumeelsusest koristamise suhtes, mis oli omakorda minu tubli ja korraliku ema pikaajalise treeningu tulemus.

Terve, terviklik inimene on enamasti teadlik väga paljudest oma vastandlikest omadustest, kaasaarvatud sotsiaalselt mittetunnustatud tunnetest ja mõtetest. Ta teab et ta võib olla väga elegantne, kuid mõnes olukorras käituda täiesti matslikult.

Kuid igal ühel meist on omad varjuküljed. Millega teadlik kontakt rikastaks meie elu. Kuid nii on ju ka hea. Kui ei ole piisavalt paha.

Tiia Lõoke — psühholoog, gestaltterapeut
koolitus- ja konsultatsioonifirma Voog

Gestaltteraapiat tutvustav tasuta seminar 12.detsembril.