“Järgmisel hetkel miski minus puruneb — mehe käsi maandub õrnalt minu omal.”

 (4)
11. osa Naisteka järjejutu sarjast
“Järgmisel hetkel miski minus puruneb — mehe käsi maandub õrnalt minu omal.”
Foto: Unsplash

Üheteistkümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

11. peatükk

Tants puudutamata

,,Ta magab!” noogutan vastuseks Merikese küsivale pilgule, kui teiselt korruselt alla tulen. ,,Oled sa kindel, et ei taha kaasa tulla?”

,,Täiesti kindel. Minge ja lõbutsege.” Merike peaaegu et lükkab mu uksest välja. Sinna, kus Paavo juba puude all seisab. Imelik ärev värin minu sees üha kasvab ja kasvab. Ma ei oska sellele nime anda, sest pole ammu midagi sellist tundnud. Kui kohvikute päevalt saabudes Merikese maja ees peatusime ja Delisa juba autost välja oli jooksnud, ütles Paavo ettevaatlikult, et täna õhtul on sadamas kontsert. Äkki tahaksin koos temaga tulla. Ilmselgelt kehtis kutse vaid mulle, mitte Delisale. See tegi mind juba siis ülimalt ärevaks. Nüüd, sunnitud rahulikkusega Paavo poole jalutades tunnen ennast ilma lapse kaitsva kilbita veelgi hullemini. Alles nüüd saan aru, kui palju olen päeva jooksul last meid eraldava kilbina kasutanud.

Seotud lood:

Paavo heledad pikad püksid ning lühikeste käistega lillede… või palmipuude… no igatahes mingite piltidega särk on kuidagi väga temalikud ehk segadusseajavad. Ühelt poolt nagu väga tõsine ja teisalt vaba ja piirideta.

Sadama poole jalutades vaevalt räägime. Tundub, nagu oleks mehel sama ebamugav, kui mul. Kogu see retk on muidugi tema süü, sest mina ise ju ennast kontsertile ei kutsunud. Nii ei muretse ma sellepärast, et meievahelist pingelist õhkkonda murda.

Sadamaplatsile saabudes kordub sama muster - mees tervitab peaaegu iga vastutulijat. Pinkidel istub päris palju rahvast. Lavast paremale puude alla on paigutatud müügiputkad, mille juures on samuti päris palju inimesi. Muruplatsilgi on päris mitmed tekid laiali laotatud ning inimesed naudivad esimeste esinejate kauneid pilli- ja lauluhelisid.

Paavol on kaasas piknikutekk, mille ta asetab nii, et näeme lava ja ka selle taga laiuvat merd. Peaaegu sõnatult sätime ennast sellele istuma. Meie vahe on piisavalt suur, et kellelgi ei teki valeavamust, nagu me oleks koos… ja samas on meievahelised mõnikümmend sentimeetrit kergesti ületatavad. See teadmine paneb taaskord kõik minu sees surisema. Istun peaaegu liikumatult, sest kardan meievahelist piiri ületada. Tundub, et Paavo on sama kangestunud.

,,Need on kohalikud koolipoisid,” viipab mees mõne aja pärast lava poole, kust kostub rockilik versioon ühest rahvalaulust.

,,Päris head,” noogutan tunnusavalt. Ja nii ma ka mõtlen. Hoian oma noogutuse aga tagasihoidliku, nagu võiks liiga innutus pea liigutamine samuti meievahelise maa liiga lühikeseks muuta.

,,Luiged,” näitab Paavo varsti mere poole, kus tõesti rahulikult üks luigepaar liugleb. Mehe liigutused on sama vaoshoitud. Meie vahel käiks justkui mingi puudutusteta tants.

Naeratan tänulikult vastuseks ja jään merele vaatama. Hoolimata püüdest mehe poole mitte vaadata, tunnen tema lähedust kogu aeg. Ta oleks nagu suur soojakera, mis kogu aeg eraldab energiat, mis pulseerivalt minu poole kiirgab. Ma ei suuda meenutada, millal midagi sellist viimati tundsin. Tean vaid, et ma ei taha, ega tohi midagi sellist tunda mehe vastu, kes alles minu ja mu lapse peale karjus. Sain oma usaldamise õppetunnid Kennetiga ning ei kavatse enam kedagi oma ellu lasta.

Õnneks tundub, et Paavo tunneb ennast sama ebamugavalt. Nüüd niheleb ta pidevalt ning ei oska oma käsi kuhugi panna, ega jalgadele õiget asendit leida. Hea ongi! Tema meid siia vedas, nii et las kannatab.

Varsti tuleb peaesineja lavale ning päris palju rahvast vajub lava ette. Meie jääme edasi istuma. Õõtsun vaikselt muusika taktis kaasa. Naeratan omaette. Kuidagi nii mõnus on olla. Aegajalt piilun silmanurgast Paavot, kes tundub samuti nüüd vabam.

Äkitselt meie pilgud kohtuvad, sest piilume samaaegselt teineteise poole. Ta naeratab kohmetult ja pöörab pea kiiresti lava poole.

Pööritan omaette silmi. Miks peaks temasugune mees millegi pärast ennast ebamugavalt tundma? Või kujutan ma seda ainult ette. Selg hakkab väsima. Toetan käed selja taha maha ja sirutan jalad sirgelt ette. Viimsed päikesekiired langevad mereveele, enne kui kuldne päevatooja silmapiiri taha vajub. Ohkan sügavalt mereveel liuglevat luigepaari jälgides.

Loomadel ja lindudel on see kõik nii lihtne — tantsid oma pulmatantsu ära või võitled ära võitluse ning asi on selge. Ei mingit pikka tunnetamist, et kes ja kus ja millal on õige. Millega me inimestena selle välja teenisime, et iga väiksemagi suhte eel peab käima mingi igavesti pikk mäng… milles keegi kindlasti lõpuks haiget saab? Äkki peaks paluma, et ma järgmises elus võiks ka mõni loom olla? Kes ütles, et sitasitikana oleks hullem elada kui naisena, kes teab, kus ja kellega olla ei taha, aga ei julge tunnistada, kellega tahaks olla?

Ehmatan, sest tunnen, et silmad hakkavad kipitama.

Ma ei hakka siin nutma.

Tegelikult ei mäleta ma üldse, millal viimati nutsin. Imeliselt kauni muusika taustal lummavat päikeseloojangut vaadates tunnen aga kuidagi eriti selgelt, et olen Delisa suhtes ebaõiglane olnud. Ma olen selle pisikese siia maailma toonud, kuid ei suutnud talle isegi isaga koos kasvamist võimaldada. Isegi kui mina Kennetist pärast tema lahkumist midagi kuulda ei tahtnud, siis Delisa pärast oleksin ehk pidanud veidigi pingutama, et nende suhteid hoida. Äkki on Delisa kiire sõbrunemine Paavoga seotud sellega, et tema elus pole ühtegi meeseeskuju olnud? Lastepsühholoogid väidaksid kindlasti midagi sellist. No Paavo igatahes kindlasti seda rolli mu tütre elus täitma ei hakka. Mees, kes toitub ohust ja ebameeldivustest, ei ole kindlasti ohutu valik.

Järgmisel hetkel miski minus puruneb — mehe käsi maandub õrnalt minu omal. Tuhanded väikesed nõelad hakkavad mu kätt torkima, nii et tõmban selle kiiresti ära ja jään Paavole ehmunult otsa vaatama.

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: