Jesper Parve "Teletupsude" saatel seksimisest: midagi on valesti, kui erutud tupsude lälina peale

 (10)
Jesper Parve "Teletupsude" saatel seksimisest: midagi on valesti, kui erutud tupsude lälina peale
Jesper Parve pojagaErakogu

""Kallis, mind nüüd pikemat aega ei ole." Kartsin neid sõnu aastaid. Kuid nüüd on see käes. Mu elukaaslane sõidab viieks päevaks Rootsi messile ja ma olen esimest korda oma kohe-kohe kolmeseks saava pojaga pikemalt kahekesi. Ja mul pole aimugi, kuidas me hakkama saame," kirjutab endine korvpallur Jesper Parve uues blogis.

Seesmiselt olen tegelikult väga uudishimulik, sest nüüd on võimalus aru saada, mis puust on kutt tegelikult tehtud. Tean, et poiss peab olema teinekord ainult isaga kahekesi, kuid siiamaani olen seda natuke kartnud. Loomulikult ei pea ma silmas seda, et ema on teises toas või korraks tööl, vaid seda, et ta on mingiks ajaks mängust väljas.

Ema lähedus muudab lapse kohe teistsuguseks. Poja teab, et kui ema on kodus või koju tulemas, saab ta katsetada kõike, mis pähe tuleb. Sest kui isaga ei peaks asjad sujuma, saab minna alati ema juurde ja temaga proovida. Ja siis uuesti isaga. Ja siis jälle emaga. Küll keegi kuskilt järele annab.

Esimesel kahel päeval suhtlesime nagu mees mehega, mitte kui issi beebiga. Enda imestuseks avastasin, et see meeldis nii mulle kui pojale. Kahe päevaga kadusid jonnijutud, mis olid seotud sellega, et ta ei saanud meelepärast multat või magusat.

Seotud lood:

Oma toast otsiti välja lelud, mis polnud ammu kasutust leidnud ja kuskilt ilmusid uued mängud, mida üksi suure keskendumisega mängiti. Autasuks nautisime muidugi ka tõeliselt põrsana elamist (seda ju mehed teinekord on) — sõime otse pannilt, magasime lõuna ajal samade riietega, millega käisime varem õues. Ja koristamine oli viimane, millele mõtlesime.

Neljanda päeva hommikul sain naise õelt märkuse, et lapsel on ikka samad riided seljas, mis olid siis, kui mu elukaaslane läks reisile. Ausalt öeldes ei pööranud ma sellele pisiasjale tähelepanugi, sest kutt oli ju supertubli ja rõõmus. Miks teda veel ärritada riiete vahetamisega? Lisaks tiksub sellistel aegadel meestel peas ainult üks mõte: peaasi, et selleks ajaks, kui ema tagasi tuleb, on laps puhas, uued riided seljas ja tuba koristatud. Mis vahet sel on, kuidas me, mehed, oleme vahepeal elanud?

Viienda päeva hommikuks olime saanud poisiga parimateks sõpradeks. Mul polnud vaja midagi mitu korda öelda ja enne magamaminekut kostus kuti suust ehmatamapanev lause: “Issi, ma ei taha enam õhtuti magusat, muidu ma ei maga hästi.” Oleme oma eluga nii ära harjunud, et kardan nüüd hoopis seda, et mis hakkab saama, kui ema koju tuleb.

Tegelikult on mul ka superhea meel, et elukaaslane sai nüüd natuke aega üksi olla ja kuulata oma mõtteid. Need kipuvad meil tavaliselt reisides alati lendu tõusta, et kanduda seejärel uutesse kohtadesse edasi. Oleme küll perega palju reisinud ning uut energiat ja uusi mõtteid otsinud, aga koos kohe kolmeseks saava lapsega on reisimine ikka hoopis teine. Enamus ajast on tunne, justkui oleks kaasas just ööklubist tulnud purjus sõber, kes pidevalt jaurab, läliseb ja tahab, et kõik tehtaks tema tahtmise järgi ja jälgib väga hoolega, et sa oma pruudiga üksi ei jääks ja kohe kindlasti kallistama ei hakkaks. Sellistel reisidel kulub enamus energiast lapsega tegelemise peale ja õhtuks oleme elukaaslasega nii läbi, et ei jätku eriti jaksu teineteise nautimiseks.

Mingi aeg sai meile selgeks, et õhtute peale ei saa loota, kui tahame natuke ka ennast mehe-naisena tunda. Lihtsalt ei jaksa. Siis proovisime tõsta oma hullamisaja lõunale. Kuna laps magas talve tõttu toas ja veel meie magamistoas, siis pidime ära kasutama tema ärkvelolekuaja.

Kasutasime tehnikat, kus panime lapsele projektoriga suure toa seinale “Teletupsude” saate, sest see tundus ainuke asi, mis natukeseks tema tähelepanu emalt ära tõmbas ja me saime taha tuppa kaduda. Häda oli aga selles, et meie majal on päris õhukesed seinad ja kogu see tupsude lälin ja plälin kostus ka magamistuppa. Mis meil muud üle jäi, kui seda lälinat taustaks kuulata ja oma armurõõme edasi nautida.

See aga põhjustas omakorda uue mure. Olete ehk kuulnud Pavlovi reklektist — koertele helistatakse kellukest samal ajal kui neid toidetakse. Peagi on asi nii kaugel, et piisab vaid kellukese helinast ja koertel hakkavad süljenäärmed tööle. Minul tekkis sarnane refleks — kui kuskil kuulsin teletupsude lälinat (seda tuli tihti ette, sest pea kõigi noorte perede lapsed vaatasid saadet, et vanemad saaksid rahus rääkida), läks asi nii kaugele, et ma ei saanud enam laua tagant püsti tõusta. Nog, erutus oli suur ja eks teinud loodus oma töö. Ja see, kui sul läheb teletupsude peale kõvaks, on selge märk, et pead enda elus midagi muutma. Nii lõppesidki need lõunased hullamised. Kuid õnneks saabus kevad ja laps siirdus õue magama. Peagi saime meiegi enda tunnikese magamistoas tagasi (Mari millegipärast väidab, et päris tund aega see ka ikka ei olnud).

See üksteises eemalolek puhastab tegelikult ka meievahelist õhku. Kusagil mainiti, et paarid on kõige õnnelikumad siis, kui koos ja eraldi veedetud aeg on ühepikkused. Mulle tundub, et see on mõistlik valem. Nii jäävad mõlemad endaks, samas ka teisele poolele piisavalt võõraks, et kokku saades jälle sädemed lendaks ja kõik oleksid suhtes õnnelikud.

Mitte et naised oleks suhtes sellised, nagu kommenteeris kuulus käsipallur Riho-Bruno Bramanis Vanuatul nähtut: “Kuna naistel abielus naeratamiseks põhjust ei ole, siis lüüakse tal abiellumisel esihambad välja.” Või elaks mees nii, nagu kirjeldas Sulev Nõmmik enda sketšis: “Mul on tasakaalus suhe. Üks päev teeb naine seda, mida tahab, ja teisel päeval teen mida seda, mida naine tahab.”

Homme on kallis elukaaslane ja kallis emme tagasi ja eks siis paistab, mis saama hakkab.

Minuga koos kirjutavad uues blogikeskkonnas kaks Liinat — Liina Ütt ja Liina Valner. Alates tänasest saab meie mõttearendusi pereteemadel lugeda Seesami pereblogist Parim Aeg. Lisaks võib minu arutlusi ja mõtteid Eesti mehest lugeda veebiajakirjast Meesolen.