Juhe koos, minema siit!
Enamasti läheb see üle, õnneks. Võib-olla kemmergus juba, võib-olla esimese kohviga, nädalalõpuse õllega. Või püsib, kui halvasti veab.
Siiber.
Minema.
Nagu kõiki sugrimugrisid, vaid ungarlased olla enesetappude arvult ees. Sugulaste värk.
Aga nii hull see asi veel ei ole.
Sinnapoole ei tahaks.
Lihtsalt ära, täiesti teistmoodi elu, kui on see senine. Mingit enamat muutust kui uus naine, uus töö, uus… häh, see on seesama elu lõpuks niikuinii. Kus-sa-olid-mis-sa-tegid-miks-sa-ei-teinud. Niikuinii. Selliseid muutusi on tehtud, nüüd tahaks kõvemat. Midagi ehtsat. Ja et keegi ei leiaks, ei saaks ümber veenda, et tule nüüd tagasi, ole edasi. Nii ülbet muutust, et…
Võib juhtuda, et see jääb painama. Mees jääb vaikseks ja on muidu nagu ikka, võib-olla natuke äraolevama pilguga. Ent reageerib nimele, lihtsamatele käsklustele ning on võimeline ise potil käima. Mida siis ümbruskonnal veel ühest mehest vaja?
Aga — enamik seda ei usu, temas võivad liikuda totrad mõtted. Alguses väga lihtne mantra: ära-ära-ära on nagu vette, õlisesse vette visatud kivi, mis moodustab pinnale häguseid laike. Mis lähemal vaatlemisel meenutavad midagi. Kunagisi unistusi, igalt poolt omandatud segaseid teadmisi. Muidu mõtteid.
Need ei lähe peast, võtavad hoopis selgemat kuju ja mees hakkab uurima, püüdes seda teha võimalikult tähelepandamatult, kuhu veel oleks võimalik kaduda nii, et:
* see on täiesti teistmoodi igapäevasest;
* sind ei leia keegi üles;
* väga sitt ka ei ole.
Viimane välistab lihtsaima valiku — tänavale geoloogiks. Sealt ei leia sind keegi ja keegi eriti ei otsi ka. Aga seal on külm, seal purevad haigused ja väidetavasti pole ka toidu ning joogi kvaliteet kõige parem. Mees peab endale tunnistama, et mingite mugavustega on elu jooksul harjutud ja tahaks neid edaspidigi tarvitada.
Teine tingimus välistab või vähemalt kipub välistama uitmõtte, et paneks maale, hakkaks kuskil külakoolis õpetajaks, kasvataks kurke. See on vaid näiline lahkumine ning igavesti jäävad linnatuled taamale. Kutsuvalt.
Ühel hetkel mõmiseb mees kogu oma mõttetööst teisele, keda endast kui mitte targemaks, siis vähemalt targaks peab. Too kuulab, sügab habet ja ütleb, et iidsest ajast on sel puhul olnud kolm teed: merele, kloostrisse, sõjaväkke, kõik muud on vaid nende kolme teema arendused. Kõik on täiesti teistmoodi ning samas sobivad igimehelike unistustega. Ehk siis seigelda, olla osa kambast ja et naisi ei oleks.
Kuidas sobib siia klooster, ajab mees vastu, aga taipab siis… Mõelda vaid… ei mingeid kuramuse kanu kunagi kädistamas… Kloostrivein… Õlu… Ning sassis pea ja hinge puhastamine palvetega. Ära unusta, et lihasuretamine on samuti mehelik unistus, lisab veel targem sõber.
Klooster on esimene, millele mees mõtleb. Ilmselt on selle taga laiskus ning järjekordselt parajasti teemaks tõusnud Petseri kuuluvus. See on ju nii lähedal… peaaegu piiri ääres. On see siis nii raske?
Kindlasti on.
Tuleb ju vara tõusta, mitu korda päevas palvetada, vahepeal töötada Jumala ja kloostri hüvanguks, taluda turistide horde, paastuda… Plusspool, et muidu jäetakse sind ehk rahule ning keegi ei hakka isa Aristarhi või Jevlampi habeme tagant otsima seda, kes sa kunagi olid. Ja seda mees ju tahab.
Vist.
Õnneks on tal teadjaid sõpru, kelle käest lähemalt küsida. Mees vaeb tükk aega, ning otsustab kõige lihtsama kasuks: kuidas, kurat, mungaks saab. Teadja sõber ei vasta niisama, vaid tahab kõigepealt otsa vaadata. See ei ole väga rõõmus silmavaade. Mispeale mees püüab kõike naljaks pöörata, aga sõbra silmavaade sest ei muutu.
See on nii pikk lugu, ütleb teadja sõber. Tegelikult peaks sellest jõle pikalt rääkima. Sul pole ju munklusest rohkem ettekujutust kui see, mille omal ajal ajalooraamatud andsid. Olgu, sa oled natuke entsüklopeediaid lugenud. Aga nii, lühidalt, ütleme nii, et sul peab olema mungakutsumus. Klooster ei ole see paik, kuhu oma meelesegaduste eest ära joosta.
On märgatud, et need kloostrisse ärajooksjad nii-öelda toibuvad millalgi ning jooksevad siis juba kloostrist. Mida keegi ei takista. See ei ole koht õnnetuste, vaevade ja valude eest põgenemiseks, veel kord. Petseri? Niipalju on valikus õiget, et mungaks saada tahtjal soovitatakse lahkuda kodumaalt. Nii on lihtsam läbi lõigata kõik endised sidemed, kõik see, mis kunagi oldud ja tehtud. Ning ülesanne, põhiülesanne kloostris on võitlus. Võidelda kurjuse ilmingute vastu palvega. Tööga. Andes selle kaudu ilmalikele usklikele tuge nende ilmalikus vaimses võitluses.
Seda pead sa, mees, pikalt mõtlema, see ongi see pikk jutt. Ja unusta ära, et sul õnnestuks lõugu laotada või lihtsalt lobiseda. Või öelda, et: ma ei taha. Klooster ei ole demokraatlik koht. Sa kuuletud Jumalale, sa kuuletud kloostriülemale, vaidlematult. Täidad oma teenimisülesandeid. Vaidlematult. Mõistad?
Ega mees väga mõista.
Peale selle, et teadja sõber ta paari silmavaatega ilmselt kaaludes kergeks arvanud. Ja ega see Vene viisa odav ole… Võiks muidugi mõelda teistele kloostritele lääne pool, ent paljalt see arutlus — ah, see ei sobi, võtan teise usu ja kloostri — toob mehele kohale, et sõbral on õigus. Ei saa tast munka.
Mis see järgmine valik oli või on järjekord sassis? Ah, sõjavägi. No see on õnneks siin maal olemas ning värbab kogu aeg. Elukutseliseks. Liitu meiega ja näe maailma, vennaskond kogu eluks, ütleb Kaitseväe ainuke professionaalide punt Scouts. Nõuded lihtsad ja konkreetsed: kuni 35, kohtulikult karistamata, ajateenistus läbi, terve. No väiksed testid ka… mille peale juuksed püsti tõusevad.
17-30aastaselt mehelt nõutakse: 82 kätekõverdust, 92 istessetõusu, kahe miili jooksmist 11.54ga. Rambod…
Taas aitavad teadjad sõbrad, kes juhivad mehe tähelepanu, et need numbrid on maksimaalsed. Igaüks annaks testil 100 punkti, kokku 300, aga nõutav on 190. Et teooria järgi võib hea jooksja kätekõverdused vahele jätta. Või vastupidi.
Siiski lööb mees natuke põnnama. Eriti kuna missioonile pääsemine pole garanteeritud ning õige raha ja õige seiklus tulevad ju ainult sealt. Muidugi, vahepeal on õppust ja kõike ning pole kahtlust kamraadluses… Aga siiski. Paldiski, kus Scouts elab, on nii neetult lähedal sellele, kust tahad ära. Üles leiavad. Linnatuled paistavad. Kerge murduda.
Kujutleb mees, kuidas läheb ükspäev pataljoni kantseleisse ja ütleb, et enam ei taha sõdur olla, tahan sitikate igapäevajooksu tagasi. Armastatud kontorisse kõigile tõugata… Ega nad keelama hakka.
On muidugi müütiline vägi, kus mõni väidetavasti käinud ja kust nii lihtsalt tagasi ei saa, alles viie aasta pärast. Seal olla teeninud Farmi-Gabriel, veel mõni telestaar, vähemalt üks kirjanduskriitik, kelle peale Oskar Luts omal ajal pahandanud: mina teda küll ei tule õpetama, kuidas araablaste kõrisid lõigata. Prantsuse Võõrleegion, mis väljendub oma nõuetes veel selgemalt, samas udusemalt: kuni 40, hea füüsiline vorm, kohaletulek. Ei nõuta prantsuse keele oskust, ei sõjaväekogemust, ei midagi paista nõutavat — mis teeb asja kuidagi kahtlustäratavaks.
Teadjaid peaaegu pole. Need, kes midagi kuulnud, väidavad, et igasugused täpsustavad küsimused saavad viisaka vastuse: tulge kohale, sisse astuda saab ainult Prantsusmaal, siis saab teile kõik selgeks… Kui vastu võetakse, siis on teile kõik selge viieks aastaks ja mingit lepingu katkestamise võimalust ei ole. Ning jutud desertööride nuhtlemisest on julmad. Tõsi, pakutakse identiteedi täielikku muutmist, täiesti uut nime, täiesti uusi pabereid — millega küll piire ületada ei saa.
Mees muutub veel mõtlikumaks. Jääb veel meri. Millele võib mõelda mitut moodi. Ent tänapäeval tuleb madrusekski kõigepealt õppida ja…
Võib oodata edasi, ehk läheb üle.
