Jutuvõistlus: Jätkub…

Minu kummutil on neli sahtlit. Kõik sahtlid ei ole hõivatud. Käepidet ei ole ühelgi sahtlil, sest tegelikult ei olegi need avamiseks. Ometi ajan ma aeg-ajalt ikkagi küüned servade taha ja sikutan mõne lahti. Enamasti teen seda siis, kui tahan juhiseid mõnes vaimses seisundis käitumiseks, õppida minevikust või niisama meelt lahutada. Kuigi pean ütlema, et see kummut on minu jaoks oluliselt püham kui teised mööblitükid.

Seetõttu sean toad alati enne ideaalselt korda, kui sahtli avan. Vahel planeerin seda pikalt ette, näiteks ostan vannituppa uue rätiku või seinale ilusama varna, vaasi peavad täitma valged kallad. Taust peab olema täiuslik. Ja tähtsaim on hoolikalt valitud muusika ning kirgi sütitav punane vein. Küünlad peavad olema õige kujuga, mitte mõni part või delfiin, kelle pea aegamisi otsast ära põleb — lääge? Ei, totruste jaoks on see ainumõeldav taust.

Nii, kõik on valmis. Hingan rahulikult sisse, vajutan mängima Jamie Cullumi plaadi, mille just seks puhuks ostsin ja asun kummutisahtlite kallale. Täna teen erandi. Tavaliselt ei puuduta ma kunagi mitut sahtlit ühel ja samal päeval, kuid täna on teisiti. Läbi on vaja viia vaatlusi, teha vahekokkuvõtteid ja koostada agenda edaspidiseks.

“If there’s music in the night,
and it’s really, really right,
It’s the only thing I need.
It intoxicates your mind
All your troubles left behind
so come on and take my lead.
It’s not just me who feels it
music plays a mind trick
watch me forget about missing you….”

Jamie laulab nii, et kõrvus hakkab kohisema. Ta suudab ülejäänud maailma välja lülitada, kui suu lahti teeb. Hämmastav.

Te kõik elate mul sahtlis. Kus keegi. Vahel tõstan teid ümber ja siis oleme kõik võrdselt segaduses. Kui sa elad esimeses sahtlis, siis on su asemeks kollane salvrätik. Ikka selleks, et küljel pehmem oleks. Kui ma su sahtlist välja tõstan, saputad sa oma ülikonda. Võtan su välja ja me naerame koos. Naerame seda, kuidas võib teistele meie tants tunduda, mina — 1,70 cm pikk ja sina — vaevalt-vaevalt 15cm pikkune (seda siis kui kikivarvule tõused). Ülikond istub su seljas sellest hoolimata hästi. Proportsioonid on paigas. Me tantsime, võiks tantsida kogu öö.

Ühtäkki tõmbuvad kardinad iseenesest akna eest, küünlad kustuvad järsu praksatusega, aken avaneb õhutusasendisse ja tuppa voogab värske hommikuõhk. Sinu kõrval on hea ärgata. Sest õhtul jalutasime me 16-17- aastastena läbi lumesaju väikeses provintsis. Olime hoidnud arglikult kätt, mõned korrad suudelnudki ja vaikuses edasi kõndinud. Ma ei saanud ju sulle näidata, kui tähtis sa mu jaoks tegelikult olid. Kuigi sinuga tundsin kõige esimest korda, mis tunne on päriselt kellegi jaoks kallis olla.

Nii nagu õhtul, käitun ma sinuga ka hommikul ärgates — kord surudes ennast su vastu, kord tõmbudes eemale. Ma lasen sind endale lähemale ja lükkan eemale vastavalt sellele, kuidas ise andurid reguleerinud olen. Naljanina, sa oled ju nii noor. Kuigi oma sõnades ja tegudes nii siiras ja hea. Ega sa ei arva, et….? Mitte et ma ise vanem oleksin, aga 16-aastasena olen veendunud, et olen oluliselt rohkem elu näinud kui sina. Mina tean, kuidas asjad tegelikult käivad. Seda muidugi enda arust.

Aga saa palun aru, ma ei saa kellelegi märku anda, et omavanusega seotud olen. Kes mind siis enam tõsiselt võtab? Ei teeme ikka nii, et kui vaja, siis MINA olen sinuga ainult nalja pärast koos. Ma ei mäleta õhtust kuigi palju, nagu ka tänasest hommikust. Sest see oli lihtsalt juba ligi kümme aastat tagasi. Ja meist kumbki ei ole enam endine. Sel hommikul kui ma su kõrvalt tõusen, tean, et armastus ei ole tegelikult läbi. Kui ma lähen tagasi oma päris maailma, siis on sellest jäänud kerge virvendus, kuid selles hetkes, kus ma sinuga kinni olen, tean, et kõik on veel lahti.

Keegi ei ole mind ju veel armastama õpetanud ja sellepärast teen vigu. Ma ei oska seda veel toita ja hoida ja ma ei saa aru, et see võib ühel hetkel kaduda. On üks, mida ma ei unusta. Sa punusid mu juustesse patsi, peale seda kui ootamatult ütlesid, et mind armastad. Küla kultuurimajas. Kuid taust seiskus selleks hetkeks. Kui me oleks olnud näitlejad, siis oleks sel hetkel kaameramees rulluiskudega ümber meie uisutanud. Igatahes. Sa punusid patsi, minu juustesse. Seda ei ole mitte keegi teine peale sinu teinud. Kitarrid südames mängisid.

“Halloo,” ütled sina. “Kuhu sa nüüd jäid? Jälle hetke kinni?” See kahandatud koopia sinust hakkab ära väsima. Ta tahab tagasi kummutisse. Teen veel mõned märkmed ja lasengi sind tagasi kollasele salvrätikule pikutama. Sa oled tegelikult selle salvrätiku oma külje all välja teeninud, sest kokkuvõttes olid sa esimene neist, kes mu kummutisse teretulnud oli. Lasen su tillukesel suul oma laupa suudelda ja jätame hüvasti. Järgmise korrani.

Laul on läbi saanud. Vaikust murendavad mõtted tiksuvad peas. Olen hetke iseenda lummuses. Keerutan sõrmede vahel juuksesalku. Teises käes on pastakas. Mõtted on omavahel nii segi paiskunud, et nende korrastamine võib toimuda vaid paberil. Hajameelselt heidan pilgu plaadimängijale ning vajutan selle uuesti mängima.

Aeg on avada teine sahtel ja valla päästa see ennelõunane päike, mille kiired juba läbi kummutiprao trügivad. Sahtel ei ole niisama lihtne avanema kui eelmine. Sellel on tehnilised põhjused. Lõpuks ma näen sind, sa ikkagi oled seal. Uskumatult armas on sind siin kohata. Õrnalt võtan ma su kätte, sest sa oled palju hapramast materjalist kui sõber ülemiselt korruselt. Õhk meie vahel läheb niiskeks. Sel samal hetkel seisad sa elusuuruses mu ees.

Eile olid sa kooli populaarseima tüdruku lummuses. Seal ei olnud ju muud kui pilkupüüdev dekoltee ja seljale visatud juuksed, tüütavalt helisev naer ja pingutatud tarkus. Kuigi ma endale seda tunnistada ei suutnud, pidi teie vahel olema ka midagi enamat, sest sa ei ole nii pealiskaudne. Sa oled sügav, sügavam kui ükskõik kes. Ja siis ühel hetkel tajusin sinu pilku endal. Tundsin oma käes sinu niisket kätt. Ma ei saanud aru, kuidas võisin mina sinu tähelepanu ära teenida. Aga siiski. Selle linna tuled süttisid õhtuti just meile. Need imelised vaated varakevadises võõras linnas laotusid ja avanesid kogu oma olemuses just meie silmade all.

Nüüd vaatame me iseenda peegeldust teineteise silmist ja taamal väreleb leegina see sama igihaljas küsimus “miks”. “Aitäh, kallis, et mind endale tutvustasid. Aitäh, et mind ennast armastama õpetasid. Aitäh, et tänu sinule tean, milline peab olema tõeline tunne.” Me ei jäta hüvasti. Teame mõlemad, et sinul on aeg kahaneda väikeseks sahtlisse mahtuvaks tegelaseks. Asetan su sõnatult oma asemele ja sa keerad mulle pikemalt mõtlemata selja. Enne kui sahtel sulgub, näen, et su koltunud kinganinale on kukkunud imeväike pisar.

Nii. Vaimselt on täna käidud pikk tee. Paberileht mu ees on erinevaid mõtteid täis. Ma olen hetke iseendaga rahul. Olin teinud õige otsuse see teekond ette võtta ja ennast just nii kirgastumise poole suunata.

Kõige raskem osa on siiski veel ees. On kätte jõudnud hetk kutsuda põuetaskust välja keegi, kellest peaks saama kolmas asukas tähendusrikkas kummutis. Panin juba vatimadratsi sahtlipõhja, et sulle uus koht ikka kodune tunduks. On kätte jõudnud hetk, mil on absoluutselt vajalik lahti lasta sellest, mis juba liiga ammu haiget on teinud. On vaja lasta minna sellel, millest ei ole enam võimalik midagi luua. Ma olen seda ammu edasi lükanud, nüüd pean selle enne õhtut ära tegema. Õhtuks peab õhk puhas olema.

Juba tunnen, et seisad mu selja taga. Nii ei tohi. Sa tead, et muutun relvituks, kui sa oma käed mulle ümber paned. Su käed värisevad. Sa teed seda absoluutselt iga kord, kui ma enda peas olen otsuse teinud sul minna lasta. Miks sa üldse mu ellu tulid? Miks sa jäid? See oli pealtnäha täiuslik suveromanss. Oma tahumatuses nii köitev. Meie vahel oli palju armastust. Tegelikult oli, kuigi me kordamööda selle eest põgenesime.

Sa olid esimene ja ma loodan, et ka viimane, kelle pärast ma valu pärast vappuda võisin, vahel mõistuse kaotamise piiril olles juuksed peast kiskuda tahtsin. Kelle puhul ma ei suutnud lahendusi näha. Ja ma armastasin sind sellegipoolest. Siis tekkis meie vahele meid igavesti ühendav lüli. Ühine kogemus tõi meid teineteisele lähedale, ent ei suutnud lõhesid kaotada. Ma hakkan ennast haletsema, kui mõtlen, mida sinu pärast läbi olen elanud. Aga ma loodan, et leiad sealt kummutist mõne toreda sipelgapreili, kes su pärast aru kaotab. Hüvasti, kallis!

Ma voldin su kokku ja lükkan sahtli kinni. Aeg on näidanud, et sahtlil peab mõnda aega põlve ees hoidma. Nad lihtsalt ei saa kohe aru, mis neile endale parem on ja hakkavad välja tükkima.

“Hea küll,” mõtlen endamisi. Lasen silmadel toas ringi käia, et kindel olla, kas kõik on ideaalne. Nüüd ei tohi mitte ükski detail silmi riivata, sest nüüd tuleb mulle külla…..fantoom.

Õhtu piire on taevast näha. Peagi laotub õues laiali pimedus. Täpselt õige aeg väikeseks veiniks pööningukambris. Ma olen sind kõige vähem näinud ja sinuga kõige vähem hetki jaganud, kuid oma põgusate sissepõigetega mu ellu oled minusse sügava jälje tallanud. Sul on mitmeid erinevaid nägusid. Mõnikord oled sa hoopis teisest rahvusest. Tuled sarmika pilgu ja seksika kataloonia aktsendiga, seljas elegantselt lohakas riietus. Teinekord oled sa ülikonnas ja just selline, kes paari sõnaga sulatab ka jääprintsessi. Sa ei pea pingutama. Vahel kardan, et ma ei meeldi sulle piisavalt, kuid selle kahtluse hajutad sa helikiirusel.

Pooljuhuslikult sattusime vestlema ja tipnes see ühise veiniklaasi taga. See hetk on selline, millest ei sünni midagi enamat. See toidab unistusi. Hoolimata su erinevatest nägudest on üks, mis erinevaid inimesi sinus ühendab. Sinuga on nii meeletult hea. Sinuga on lihtne. Mitte kunagi ei armu ma sinusse. Mitte nii. Kuid ma armastan neid tundeid, mida sa minus tekitad. Ma armastan neid minuteid, mil ma sinust mõtlen ja sekundeid, mil ma sinuga olla saan. Sest tegelikult ei tohiks ma sinuga olla, mis iseenesest annab kogu loole mõrkjalt magusa aroomi.

Ma ei tohiks sinust enamasti isegi mõelda. Ja ma ei saa mitte kunagi sinu omaks. Kui see juhtuma peaks, siis ei ole sa enam see. Siis oled sa kas hommik või õhtu….Neid hommikuid ja õhtuid on sellelt pinnaselt kasvanud…Või kaod sootuks, ega kasva millekski ümber.

Aknale hakkavad kukkuma vihmapiisad, mis võtavad kriipsu kuju. Minu meelest on need nii täiuslikud.

Järsku tunnen, et tuba on põlenud küünalde lõhna täis, riided on põrandal maas. Sinu pilk on teistsugune. Meil ei ole enam midagi oodata, millestki unistada. See on juhtunud. Sa ei ole enam see. Üks sinu nägudest on haihtunud kaduvikku. Ootus oli nii suur. Ei, ma ei armasta sind. Lihtsalt, mul oli just sind, just sel hetkel väga vaja. See ootamise aeg tundus kohati liigagi pikk, see intervallidega mängitud kassi-hiire mäng.

Aga hea küll, kahetsemisest ei ole kasu. Avastame ka edaspidi võimalusi ja tunneme süüd, kui asi selleni välja peaks minema. Kui täna ongi lahtilaskmise päev, siis teeme seda korralikult. Sinuga oli ju tegelikult hea. Ja ma austan sind selle eest. Saadan sulle jõuludeks ümbrikus lund.

Sahtlid on kinni, kummut ei kõnele enam. Akna taga, vihmas seisab laialivalgunud silmavärviga mees. Ta naerab nagu hull. Aga ma ei pane talle seda pahaks, sest muidu on ta hea inimene. Sõber tuleb korra aknale lähemale, vajutab nina vastu klaasi ja juba jookseb kaugusse, juustes pärlendavad piklikud vihmapiisad. Rohkem ta ei peagi tegema, et ma ennast hästi tunneksin. Rohkem ei pea ta isegi kohal olema. Ta tuleb harva, kuid on seda väärtuslikum.

Ma olen vaba. Mulle meeldib nii. Praegu küll, kuid ma ei usu, et väga kaua seda olukorda samaväärselt nautida võiksin kui hetkel. Mingil hetkel tahan kellegagi kõrvuti kiiktoolides õõtsuda ja koos naerda nende kortsude üle, mis aastad näkku on vajutanud. Kui isegi prillitoos ja päevatantsud ei suuda enam elevust tekitada, siis vähemalt on keegi, kes on minuga koos läbi marssinud nii päikesest kui vihmast. Keegi, kes on minu maailmas, kes tunneb mu mõtteid.

Ma tean, et kui sa kord tuled, ei saa miski olla juhuslik — muusika, lõhnad, mina ise. Aga ma ei saa ju kindel olla, kas sa tõesti tuled. Tegelikult oled sa sellest hoolimata minu. Sa võid tulla kas ühena neist, kes mu mõtteis elavad või võtad sa endale sootuks uue näo. Kuju võib põhimõtteliselt sarnaseks jääda.

….Has just signed in…Te kõik tulete korraga liinile. Tüüpiline.

“So I put my feelings out to dry
Love, one day again,
I`ll have to try
Falling out, making up
It seems such a silly game”

Laul on läbi, lugu alles algab. Igal hommikul uuesti. Ja ma tean, et just järgmisel päeval sa tuled.