Turvavärav piiksatab, tumesinises vormiriietuses blond naine palub mul käed tõsta ja end umber pöörata. Siis ikkagi näen sind, kõrvust läheb mööda käsk oma taskud tühjendada. Lihtsalt seisan ja vaatan sind. Isegi pisike sünnimärk su ripsmerea all paistab sama teravalt kui päikesekollane nööp su tumepruuni velvetpintsaku sisevoodril, mille su südame kohale õmblesin.

Sa viipad. Tahaks haarata su sõrmedest ja suruda end sinu vastu. Silmad, mis blondi juuksetuka tagant mind seiravad, on muutunud tungivamaks. Kui palju veekalkvel silmi ta päeva jooksul näeb?!

Pistan oma käe ettevaatlikult taskupõhja ja hoian võtmehoidjat tugevasti peopesas. Selle kriimulise klaasi alt näen jälle su naeratust. Olen järsku sagivate inimeste keskel, tabalukkude ja siltidega taksikoerad on ummistanud mu tee, tahan veel tagasi pöörduda, aga kellegi õlg jääb ette ja mind valdab ühtäkki oodatud ning kardetud ahastus ja meeleheide. Olen nii üksi.

Kõik istekohad ootesaalis on võetud, silme ees virvendab ja tunnen, et tasakaal kaob. Surun sõrmed tugevasti rusikasse ja ootan. Ootan selgust, ootan rahu, sisendan endale, et kõik läheb hästi. Avastan, et isegi kurbus võib omamoodi armas olla, sest ka seeläbi saan aru, kui hindamatud ja kustumatud on koosoldud hetked. Jälle on kuulda takside urinat ja sipelgarivis kaovad kõik koridori sügavusse. Et see, hõbedane lind, haaraks meid oma noka vahele ja kannaks kaugetele maadele. Lendama kellegi juurde ja kellegi juurest ära.

Olen kõndinud justkui unes, pannud oma asjad riiulisse ja istun nüüd käed süles, pilk läbi väikese akna suunatud kaugusesse. Tühjus on ümberringi. Ümberringi ja mu sees, igalpool on tühjus.

Peagi vihiseme läbi uduloori kõrgemale ja kõrgemale ja üha väiksemaks jäävad majad tunduvad kui meelespealillede kollased südamed suurel rohelisel väljal. Tean, et sa seisad seal puu all ja vaatad ülesse. Vaatad, kuidas helesinisele taevalõuendile tikitakse valgeid vahuseid jooni.

Sa kuulasid nii vaikselt, kui lugesin sulle muinasjuttu, kuidas meelespealill oma nime sai.

Ja kuidas sa mind ühel varahommikul loodusesse viisid, mööda metsarada kõndides ütlesid, et tahtsid mulle lilli kinkida, aga ei raatsinud neid samblavoodist külma vaasivette tuua, kus nad varsti närtsiks. Seisime keset lõhnavat sinilillevälja ja sosistasid, et need kõik on mulle.

Mäletan veel, kuidas rääkisime puudest, et kas nemad end lagendikul üksinda ei tunne, kas nende oksad tuulega teisi püüavad ja kas seeläbi samasugust värinat võiks tunda, kui meie sõrmed kokku puutuvad.

Ja veel mäletan, kuidas sind käisest sikutasin ja naersin, kui vaiku puutüvel keelega maitsesid ja leidsid, et see oleks justkui karamell. Maia näoga palusid, et teeksin sulle samasugust karamellist õunakooki ja meie lemmikut — apelsini-ingveri teed.

Tahaksin jälle, et istuksime jalad põimitult diivanil, minu käed sinu kampsuni all ja tunneksin, kuidas me südamed tuksuvad oma tuksumist.

Mäletan, kuidas sidusid mu keha siidipaela sisse ja mind lahti harutasid kui kõige suuremat üllatuskinki. Mäletan, kuidas sügise alguse puhul toa vahtralehtedega katsin, et saaksid nende kirjude lehtede vahelt kastanimune otsida ja neid oma taskutesse pista, mis sulle igaks päevaks, igaks hetkeks õnne tooksid.

Üks päikesekiir on end minu eesoleva tooliseljatoele puhkama sättinud. Puudutan sametist pinda, et natukene sooja saada. Õhtu käed on külmad, kui mind uinutavalt kaisutab. Ei märganudki enda tujumuutust. Kõik tundub ühtäkki nii ilus ja nii helge, kui sinule mõtlen.

Mõtlen sellest, kuidas me ehk ükskord koos Pariisis oleme. Pariisis, kuhu mingi müstiline soov juba ammu on sinuga minna. Tahaksin kahe käega su käsivarrest hoida, ja lugeda tänavanimesid ja mõelda neile uusi. Komistada tänavakividel, vaadata, kuidas need vihmapiiskadest värvi muudavad; kuidas muusikud saadavad meid pariislike helidega; otsida postkasti, mille sügavusse peita kirjake sulle, mille sa koju jõudes leiad ja loed, kui õnnelik ma sinuga siin olen. Süüa prantsuse karamelli ja kuidas tunneksin end punastamas, kui mind põsest näpistad ja ütled, et minu küpsetatud kook on ikkagi suussulavam.

Kuidas tahaksin mängida, et ma su korraks selles võõras linnas kaotan ja siis, nagu filmis, me üksteise poole jookseme, tuvid meie kohal tiivaplaksudes lendu tõusevad ja siis keerutada, keerutada nii kaua, kuni mu pea ringi käib ja me trepil istume ja üksteist kallistame ja oleme tänulikud ja õnnelikud, et meile on antud aeg koos olla. Väärtustame seda, sest nii nagu küünal sulab pehmeks vahaks ja kustub, saab ka meie koosoldud aeg ühel päeval otsa…