Jutuvõistlus: Meie elu muinasjutt
Ma mäletan eredalt hetke, mil Sinusse armusin. Justnimelt hetke. Samasugune päev kui tänagi. Väljas oli veel lund ning õhk talviselt karge. Ent linnud laulsid juba rõõmsamalt, lubades peadset kevadet ning armastusaega. Ning päike. Miskipärast köitsid mu tähelepanu mööda tuba libisevad päikesekiired, mis nagu otsinuks peatumispaika. See hetk oli maagiline.
Päikesevihk jäi pidama Sinu näol ning väikesed tolmukümbemed, mis toas lendlesid, sädelesid päikeses nagu õrn kuldne vihm. Aeg peatus. Mõtete-tunnete virrvarr voolast minust läbi. Päike, mis muutis tolmukübemed sinu näol kuldseks vihmaks, voolas minusse. Ja jäigi. See, hetk kestab minu hinges alati- siis ma mõistsin, et Sina oledki see ainus.
Istun autosse ninasõõrmeis veel Tema idamaise magusa parfüümi hõng ning käivitan mootori. Mootor suriseb rahulolevalt. Hakkan sõitma. Silme ees veel oma inglikese habras kuju ning peopesadel Tema naha õrn puudutus. Vaid päevaks pean Ta jätma, täna tundub seegi liig. See väike haldjas on mind oma nõidusesse mässinud. Olgugi, et Tema käte soojus pole veel mu nahalt lahkunud, tunnen juba Ta järele igatsust.
Ta võib olla kõike — graatsiline leedi uhkes õhtukleidis, praktiline perenaine köögis, lõbus laps loomaaias, jõuline vampnaine ööklubis, kapriisne printsess, õrn haldjas, otsustav ärinaine, kahtlev hiireke- ja olla seejuures ikkagi Tema ise. Olla mu ainus. Olla mu õhk, mu vesi, mu toit, mu uni. Olla see, kelleta ei saa elada.
Tema suhtes ei saa olla ükskõikne- teda saab kas armastada või vihata. Kõik Temas põleb või on jääst, mitte midagi vahepealset. Tema kirjeldamiseks ei ole sõnu. Kõik sõnad on üleliigsed, Teda peab tundma. Parfüümi hõng hakkab ninast kaduma, vaatan teed ja sõidan. Kilomeetreid ja tunde Temast kaugemale.
Olime armunud, tantsisime liblikatena läbi argipäeva murede. Meie elu oli täis mesist rõõmu ning kõrvetavat kirge. Vahel ööpimeduses haaras mind õud- meeletu hirm lõpu ees. Iga armumine saab kord otsa, kõik ilus kulub ja tuhmub. Kuidas ma siis elan, kas tasubki elada? Kui oled juba kord oma elus sellist magusat õnne maitsnud ning selle kaotanud, pole uut enam loota. Selles olin neil ahastuse tundidel veendunud.
Aeg möödus. Argipäev nõudis meie elust ahnelt oma osa. Töö, sõbrad, tuttavad, tulevikuplaanid- kõik vajasid tähelepanu. Mured ja probleemid murdsid visalt meie ellu, suutmata siiski võtta rõõme ja armastust. Igal hommikul Sinu kõrval ärgates tundsin ma jõudu olla. Igal hommikul Sinu kõrval äragates tundsin, kuidas armastus Sinu vastu oli veelgi kasvanud. Olles sunnitud tegema asju, mida me ei nautinud julgustasime teineteist oma unistustele truuks jääma. Rasketel päevadel tuletasime teineteisele meelde, et elu on ilus. Sa ütlesid mulle alati õigel hetkel, et kõik, mida väga tahta, on võimalik.
Autosõit hakkab lõppema. Tahaksin Talle helistada aga ei helista. Teen seda hiljem. Tahaksin Talle midagi öelda. Midagi muud kui lihtsalt, et armastan Teda. Just praegu meenus mulle üks imeilus öö…
Vedelesime maamajas praksuva ahju ees ja vaatasime telekast just selliseid jaburaid komöödiaid, mida Ta ei talu. Laisklesime mõnusalt, nagu nädalavahetuste õhtutel sageli teeme. Väljas oli talvine täiskuuöö. Juba nädalaid oli termomeeter näidanud hulganisti külmakraade, kuid lund nappis. Ei tea kuidas, aga ühel hetkel plahvatas Ta peas mõte- me peame minema järvele uisutama.
Tol õhtul polnud ma sellest just vaimustuses- minna soojast toast, mugavast tugitoolist välja krõbeda külma kätte pealegi- öösel. Peale Tema positiivset innustuskõnet, meelitamist ning mossitamist olin nõus. Vantsisime terve kilomeetri uisud käes jõudmaks jäätunud järveni. Aga ma ei kahetse. Järv oli kui hiiglaslik peegel kuukiired siledal pinnal helkimas. Ja me uisutasime. Uisutasime justkui lööks kaks nõida täiskuuööl keset järvepeeglit tantsu…
Sa oled alati püüdnud mind lohutata, kui olen õnnetu ning minuga koos rõõmustada, kui minu elus on olnud kordaminekud. Aastate jooksul ei ole Sa unustanud kui tähtis on mulle romantika ning oled mind ikka ja uuesti meeldivalt üllatanud. Mäletan meie teist koos veedetud valentinipäeva. Sõitsin nädalavahetuseks maale ning Sina pidid mulle järgmisel hommikul bussiga järgi sõitma.Õigupoolest pelgasin pisut,et oled valentinipäeva seekord sootuks unustanud või ei pea seda enam oluliseks. Mehed teadagi, et pidavat ju romantikat millekski. Oli karge laupäeva hommik.
Bussipeatusest maamajani jõudmiseks tuleb läbi metsa sumbata, nagu ikka hakkasin sulle vastu tulema, et saaksime läbi lumise metsa koos tagasi jalutada. Kirusin ennast juba vaikselt mõtetes, et nii vara majast väljusin ning pean Sulle nii pika maa vastu tulema, kui…. Läbi puuokse piiluva päikse käes, hõbedaselt sillerdaval lumel, lebas veripunane roos. Hakkasin mööda jälgi edasi liikuma, süda rõõmust tantsimas. Teerajaks olid mulle veel kaks imeilusat roosi jätnud. Leidsin Sind paksu kuuse tagant ootamas- käes termos aurava hõõgveiniga. Jalutasime kuuma veini juues lumemütsidega kaetud puude vahel. Tundsin end nõiutud metsas olevat, sest tavalises metsas ei saa keegi nii õnnelik olla. Õue peal mängivad kilgates lapsed ja hüppavad ühest porilombist teise. Nende rõõmukilked äratavad mind mõtetest.. Väike kirju koeranähvits mängib kareldes koos põnnidega. Lapsed armastavad sel hetkel toda võõrast koeranähvitsat kogu oma väikeste kehade ning südamekestega. Tundes lihtsat ning siirast rõõmu selle üle, et porilombid ja koer on olemas, ning läheduses pole ühtki täiskasvanut, kes nende õnnele kiire lõpu võiks teha. Väljas hakkab hämarduma. Tuba muutub jäisest õhust jahedaks ning sulgen vaikselt akna.
Iga päevaga tunnen kuidas mul on vedanud, et Sind kohtasin. Meie armastus on kõige tugevam, puhtam, ilusam ja loomulikum asi maailmas. Olla koos inimesega, kes teeb Sind paremaks. Olla koos inimesega, kes jagab Sinu unistusi. Olla koos inimesega, kes lepib su vigadega. Olla. Armastada. Elada.
Imestan, kuidas ma ikka veel Sind nähes tunnen südames seda sama õnnelikku värinat, nagu aastaid tagasi Sinusse armudes. Sa oled parim, mis minuga juhtuda saanuks. Unistuste mees. Romantiline aga mitte imal. Hoolitsetud välimusega aga mitte dändilikult edev. Kindlameelne aga mitte kompromissitu. Iseteadlik aga mitte egoist. Otsekohene aga mitte taktitu. Enesekindel aga mitte ülbe. Emotsionaalne aga mitte mõtlematu. Sa oled lihtsalt parim inimene, keda tean. Ja mulle on antud õnn olla Sinuga koos.
Me oleme koos elanud üle kolme aasta. Seljatanud koos nii mõnegi raskuse. Päike kelle Sa minusse elama kutsusid, pole selle aja jooksul kordagi loojunud. Siin akna all Sinu soojas kampsunis istudes ja tundes veel Sinu suudlusi oma huultel, tunnen, et minu elu koos Sinuga on ilusaim muinasjutt.
On õhtu. Tahaksin olla Tema juures. Tema käte vahel. Vaadata äraolevat pilku Ta silmis kui Ta räägib oma unistustest. Mind hämmastab Ta oskus nii elavalt ning detailselt oma mõteteis olevaid kohti kirjeldada, et Tema jutte kuulates satudki justkui nendesse unistustepaikadesse tundes lõhnu ja kuuldes hääli, mis tolles kohas olema peaksid. Tema ilusaid unistusi võib lõputult kuulata…
Tahaksin olla Ta juures ja tunda kuidas Ta magama jäädes poeb järjest lähemale ja lähemale justkui lootes, et meie kehad ja unenäod magades üheks saavad. Silitada ta pehmet sametist nahka ja suudelda ta hästilõhnavaid siidiseid juukseid. Oma mõtetes teen seda kõike praegugi. Enne uinumist mõistan, milliseks uskumatult kauniks muinasjutuks on Ta vorminud minu elu.
Ma ei helista talle. Saadan sõnumi: MINU KALLIS PRINTSESS. TULE TÄNA UNENÄGUDES KOOS MINUGA MEIE MUINASJUTUMAALE. ARMASTAN. SINU PRINTS.
