Jutuvõistlus: Ühe loo lõpp…

 (20)
Naine läheb
Corbis/Scanpix

Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad — kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.
/Tode, Emil “Piiririik”/

Millegipärast hakkas minu mõtetes tiirlema just see lõik, siis, kui ma ühel pimedal ja külmal (kuna tegemist on siiski Eestiga, siis tegelikult pole selles suurt midagi märkimisväärset) talveööl otsustasin selle loo kirja panna ning teistele inimestele arvustamiseks saata. Ei oleks vist õige öelda, et see võtaks lühidalt kokku selle jutu, mida ma teile jutustama tahan hakata. Pigem lihtsalt sobib see resümeeks sellele kõigele. Elule üleüldiselt.

Episood, mis mu meeltest kuidagi lahkuda ei taha, leidis oma lõpu sama äkitselt kui ta ühel päeval alguse oli saanud. Nende kahe verstaposti vahele mahtus aga umbes kaheteistkümne kuu jagu peaaegu kõikemõeldavat — emotsioonide skaalal maksimum-miinustest kuni absoluutse võimaliku positiivseni. Kuigi nüüd, ligikaudu seitse aastat hiljem, tundub mulle siiski, et valdavalt oli meie kooseksistents pigem konstantselt positiivne. Talumatuks muutus olukord sellest hetkest alates, kui taipasin, et elus pole kõikidel muinasjuttudel lihtne ja ilus lõpp, ning nüüd tuleb mul oma elu uutmoodi elama hakata.

Täiesti ebaromantiliselt pean tunnistama, et ma ei mäleta meie esimest kohtumist. Ühel päeval ma lihtsalt avastasin, et noormees, kellega nii mõnelgi korral samasse seltskonda olin sattunud, tundub mulle äärmiselt sümpaatne. Nii see siis läkski — tasapisi, siis järsku! — ja avastasin end kooselavat oma unistuste printsiga. Sellesama kuningapojaga meie lapsepõlvest, keda me kõik nii elavalt oleme oma unistuses näinud… kes ratsutab sinu ellu hetkel, mil teda kõige vähem oodata oskad… ja kes on rohkemgi veel kui sa kunagi oleksid julgenud ühest inimesest loota.

Mis siis juhtus, küsite teie? Ja taas kord, mul puudub romantiline või isegi intrigeeriv vastus. Vastus, sellest hoolimata, on siiski olemas. Ei! Ei ühtegi armukest, ei keskmisest suuremat vaidlust, ei miljonivõitu või kellegi senitundmatuid lapsi. Ei midagi sellist. Istusin köögis ja jõin kohvi (kummaline, kuid erinevalt esimesest kohtumisest mäletan ma seda hetke erilise selgusega) ning taipasin, et tema suhtub minusse kui millessegi enesestmõistetavasse — ma lihtsalt olen tema elus kogu aeg olemas — kuid ei midagi muud. Selguse hetk lõi mu uhkusele jalaga pähe. Ja selle sama hetke ajel astusin ma, selg sirgelt, uksest välja, lootes siiski üksnes ja ainult seda, et ma arvasin valesti. Aga minu naiselik uhkus vajas tõestust. Tõestus ei jäänud tulemata, aga see ei saanud sugugi mitte olema selline nagu ma igatsesin. Ei ühtki kõnet temalt. Ei ühtki kirja. Mitte ühtegi märki. Mul oli õigus olnud. Sel ainsal korral oma elus, kui ma lootsin vastupidist, oli mul õigus.

Sa oled sunnitud käituma valesti, kuhu sa ka ei läheks. See on põhitingimus, sa pead käituma iseenese olemuse vastaselt. Mingil hetkel peab iga elusolend seda tegema. See on ülim vari, loomise nurjaminek; see on olemise needus, mis toitub kõigest elavast. Kõikjal universumis.
/Dick, Philip Kendred “Blade Runner”/

Kui sul on võimalus valida kahe halva variandi vahel (ja kolmandat ei ole olemas), millest lähtudes sa oma otsuse langetad? Mõistad mu dilemmat — mul oli tõenäoline võimalus elada rahulikult (õnnelikult?) elu lõpuni koos mehega, kes mind vastu ei armasta ja võimalus leida laiast maailmast see inimene, kellele mina oleksin sama oluline kui tema mulle. Mina tegin otsuse omasest impulsiivsusest johtuvalt. Või naiivsusest.

Täpselt nõndamoodi see lugu leidiski, aastaid tagasi, oma lõpu. Ei mingit teist vaatust. Ei küsimusi, ei vastuseid. Ei mingit vaidlemist, süüdistamist, õigustamist — mitte midagi! Ja elu pidi lihtsalt edasi minema.

***

Paar nädalat tagasi kohtasin ma teda tänaval. Juba kaugelt nägin, et see on tema. Tuttav kõnnak. Tuttav riietumisstiil. Tuttav viis, kuidas ta sigaretti käes hoiab ning kuidas ta suitsu välja hingab. Kõik nii magusvalusalt tuttav. Enne temani jõudmist suutsin läbi mõelda kümneid erinevaid kombinatsioone, mida öelda. Ja oligi käes järjekordne tõe hetk. Ma vaikisin, sest tema silmadest oli mulle paistnud tühjus, seesama ükskõikne pilk, mida me heidame inimestele, kes meiega koos kassajärjekorras seisavad või kellega koos ühistranspordist väljume. Ta ei tundnud mind ära! Olgu ta neetud, et isegi ei mäleta mind enam! Olgu ta sada korda neetud!

***

Kas ma endale selle otsuse eest andestanud olen? — Korduvalt. Ja ei iialgi.