Jutuvõistlus: Ühel ilusal sinisel hommikul

 (30)
kopliaknad.

Ma olin jälle armunud. See oli juhtunud äkki, hoiatuseta, täiesti banaalselt, ühel ilusal sinisel hommikul pärast täiesti tähendusetut purjuspäist juhusuhet. Just nimelt pärast, sest lahku minnes teadsime me ometi mõlemad, et asi piirdubki selle ühe ööga, ja ei enamat.

Ma olin tõusnud ta kõrvalt kõikudes, võdisedes vastikustundest oma pesemata hammaste ja käärimisprotsessis sisikonna aurude vastu, koperdanud kuidagi kööki ja rüübanud nirisevast roostes kraanist jääkülma vett, mis tilkus lõuale ja voolas sealt poollahtiselt seljas lipendavale pesule. Viskasin pihuga ka näole vett, teades kogemusest, et värskenduseks ja kaineks saamiseks oleks vaja vähemalt korralikku boileritäit auravat ja voolavat vett ja võimalikult palju hästilõhnavaid kreeme, losjoone jne. Rääkimata unest. Külm oli. Mõtlesin igatsusega kusagil ootavatele puutumatutele puhastele linadele, lambanahast sussidele ja külmkappi tagavaraks pandud purgisupile.

Siis olin ma kuidagi käsikaudu köögist tagasi koperdanud, mööda valla unustatud vetsuuksest, jõudnud mõelda, et peaks vist ära käima, aga roostene ja kõikuv pott oli mind pannud meelt muutma, ja siis olin ma järsku toas, mida lõunane novembripäike oli just jõudnud valgustama hakata. Lõdisesin ja hõõrusin kananahal käsivarsi, et sooja saada. Kissitasin silmi päikese pilkavas, soojust teesklevas valgusvoos ja vahtisin täielikus ajuhalvatuses ringi, püüdes hoomata mingeid suundi ja asimuute ruumis, mis hakkas ähmaselt tuttav tunduma. Määratlesin põrandal vedeleva pehme hunniku oma sukkpükste jäänusteks ja oigasin. Mingeid slaide hakkas ette andma, suutsin juba isegi kõrvaltoas kuuldavalt magava mehe näojooni hakata ette kujutama.

Ja siis olid mu vaevaliselt pöörduvad, otsekui õlitamata silmamunad peatunud akna kõrval oleval seinal. Esmapilgul ei suutnud ma midagi aru saada. Sein nagu sein ikka, kaks akent, ilmselt asusime üsna kõrgel, ühest aknast paistis üksikutes pruunides lehtedes lipendav puulatv. Teisest oli näha ainult taevast. Vahtisin seda nürilt ja mõtlesin, et kas kuskil on veel suitsu ja et kas mul läheb kohe süda pahaks või jõuan enne paar mahvi ära tõmmata. Keha kisendas nikotiini järele ja kopsud ähvardasi sisinaga kokku vajuda esimese kõhvi peale.

Teise aknaga oli midagi imelikku. Ma ei suutnud oma silmi sellelt lahti saada. Tundsin paljaste jalgade all purusid, tõmbasin varbad krõnksu ja vaatasin aknasse. Sissetulvav päike lõikas ajuti pupillid pimedaks, nii et olin sunnitud lähemale astuma. Ühmatasin ootamatusest. Varju jõudes alles hoomasin, et valgus murdis sisse vaid ühest aknast, sellest, kust oli ka puulatva näha. Katsusin igaks juhuks õrnalt küünega teist akent. Küüs — murdunud ja pooleldi mahakoorunud lakiga — libises kergelt ja takistusteta mööda libedat ja mühklikku pinda. See oli maal.

Kuid ka maalina oli ses midagi imelikku. Sirutasin oma näo lähemale, kissitasin oma veidi lühinägelikke silmi — jah, nüüd olid isegi paksu õlivärvi ruumilised konarused hästi näha — kuidas ma küll olin seda enne aknaks saanud pidada? — ja nuusutasin. Lõhnas tolmu ja puhtuse järele. Tärpentiin seostus mulle alati koristamise ja puhastamisvahenditega.

Astusin sammu tagasi. Maal muutus taas aknaks. Võrreldes pärisaknaga oli ta isegi veidi suurem, sirgemate servade ja nurkadega, kitsa tumeda raamiga. Akna ristjooni ei olnud. Aga neid polnud ka teisel, traditsiooniline neljaruuduline jaotus oli asendatud lihtsalt suure klaasruuduga, mis — nagu nüüd märkasin — ohtlikult logises poolpehkinud raamis ja kittimata kohtadest värsket külma õhku sisse laskis. Sellepärast valitseski siis kogu korteris selline poolarktiline kliima.

Aga teisest küljest — siin oleks võinud ka päris Antarktis ise olla ja karvastes kapuutsides eskimod sisse-välja saalida, ilmselt poleks ma seda enam lihtsalt tähele pannud. Ma vaatasin maali ja olin jälle väga noor, lebasin taas selili oma lapsepõlvesaarel kuuma suvepäikese all, heinakõrs suus, noored kaseoksad raamistamas pilvitut ja tantsisklevat taevast ja kuulasin laenatud pleierist esimest korda Pink Floydi. Ja teadsin, et vähem kui kilomeetri kaugusel lebab samas asendis poiss, kes oli mulle pleieri laenanud ja kelle nime ma olen unustanud.

Fakt oli see, et ma olin unustanud ka kõrvaltoas külge keerava mehe nime. Tundus, et ta hakkas ärkama. Püüdsin paaniliselt meenutada, teadvuse tumedast veest sähvatas mingeid helke, aga ikkagi polnud ma kindel, millises nendest odavatest baaridest ma taga olin tutvunud. Kuskil oli seltskond geomeetriliselt kasvama hakanud, kel vähegi jalad veel kandsid, üritas teistega sammu pidada ja aina järgmistesse joomakohtadesse pürgida. Kuni lõpuks jõuti nagu alati välja Levikasse, kus juba samasugune punetavate silmadega ja kirglikesse monoloogidesse süvenenud jõuk ees ootas. Loomulikult oli üksteist sel kolgata teel hoolitsevalt toetatud ja niimoodi oli ilmselt ta mu kõrvale sattunud. Lõppude lõpuks pole ju sellistel kulgemistel kunagi tähtis, kelle käsi su pihus parajasti oli. Ja sinna — või õigemini siia — oli see tee meid toonud. Mis siis ikka, mingi intervalliga oli seda ju alati juhtunud. Ma ei muretsenud kergemeelse mulje pärast, mille võisin jätta. Meele tegi mustaks vaid, et mul oidu ei olnud hambaharja käekotti panna.

Ainult et see maal. Kuulatasin. Kõrvaltoas valitses absoluutne vaikus. Süvenesin uuesti maali, ise pimesi kopsuka haake seljataga kinni näppides. Kui viimane neist lõpuks naksatades oma kohale vajus, oli ka mu aru nii palju selginenud, et suutsin maali kohta mõne siduskõnes vormistatud mõtte mõelda. Ehkki palju see just ei öelnud. Maalil oli kujutatud taevast. Mitte mingit Microsofti tausta, vaid pilvitut, sügavat, kiirgavat lapsepõlvetaevast. Miski ei rikkunud ühtlast sinist tooni, ja ometi see elas, liikus ja sätendas, kutsus endasse nagu koridor laatsaruste igatsustes. Olin vaid kord varem midagi sarnast näinud, Uffizis mingi madonnapildi ees koos teistega trügides. Aga tookord ei antud mulle võimalust sellesse sinisesse süveneda, sain ainult korraks õhku ahmida, siis karjatas giid meid kiiresti edasi. Ning teist korda ju ida-eurooplane ometi samasse muuseumi raha raiskama ei lähe.

Üritasin kätega enda ümbert kinni võtta, pilk ikka pildile naelutatud. Siis tundsin, kuidas käed abistavalt mu ümber asetati. Tegelikult küll mitte selleks, et mind soojendada, vaid et pigem ikka ise sooja saada. Mh, see vaikus oligi ju liiga veatu magaja jaoks, mõtlesin. Ma ei pööranud ümber, et teda vaadata. Aimasin vägagi hästi, kuidas ma haiseda võisin, nii et tere-hommikust-musi pidi küll ära jääma.

“Vaatad?”
“Meeldib?”

Noogutasin vaevaliselt mõlema küsimuse peale, veidi krampis liigse läheduse pärast. Koos vaadates pages lumm kiiresti ja kikivarvul ja pohmakas võidutses taas.

“Tahad veel näha?”

Pea pöördus üllatusest iseenesest mehe poole, kes oma lõuga mugavalt mu õlale toetas. Nii et see on siis tema tehtud? Kas selliseid asju tõesti tehakse?

Silmanurgast märkasin pikki ja tumedaid, mitte eriti puhtaid halliseguseid salke, sama tooni paaripäevast kiisuhabet ja varjudes silmaaluseid. Mehe pilk oli kiindunult pöördunud pildile, veidi kissis, nagu üritaks ta seda veel kord veel täpsemalt üle mõõta.

“Tule siis.”

Ta keeras tagasi teise toa poole ja tõmbas mind käest. Kooserdasin talle paljaste jalgade latsudes järele, olin sunnitud märkama, et mees oli ihualasti ega paistnud seda üldsegi mitte häbenevat. No mis siis minagi. Tõenäosus rääkis ju möödunud öö kohta vägagi selget keelt, kui ka asjakohased mälufailid hetkel veel kättesaadavad polnud.

Siis olime me läinud teise tuppa, ruumi, kus maas vedelesid paar ülestikku madratsit ja keerdus linad nende peal, kaugemale lükatud hatune tekk ja targu valmis pandud liitrine veepurk, mida ma paraku ennist tähele polnud pannud. Astusime neist üle, ja mees laskis mu käe korraks lahti, et ilmetust kulunud seinakapist midagi otsida. Ta loopis tagantkätt riideid eemale, kummardus ja tiris välja suure vineertahvli. Ta tassis selle valgemasse kohta ja pööras teistpidi. Ka see oli maal. Jällegi sinine taevas, mida seekord hoidis üleval kummaline abstraktne roheline maastikuriba, mille keskelt kerkis rohelise leegina ülespoole mingi puu moodi asi, küllap kadakas. Ning siis oli mees järgmise toonud, ja veel järgmise.

Lõpuks olid toa seinaääred kõik täis maale, mõni neist leidis koha ka laual või kapil, mõni toetus raskusjõudu trotsides teisele omasugusele. Kokku oli neid vast poolteistkümmend. Kõigil kordus ikka ja jälle sama teema — sinine taevas ja ribake muru või randa või heinamaad selle all. Mis muidugi oli minu juurde mõeldud, tegelikkuses valitses lõuenditel pillerkaaritavat ja pillavat sinist vaid üksik arusaamatu joon või serv sama rikkalikku, lustliku hoolimatusega sinna tasakaaluks paksult visatud rohelist. Kuid niiviisi mõeldes suutsin enda jaoks defineerida seda järsku igatsuse ja õnnetunnet, mis mind täitis. Perspektiiv oli täpselt õige — rohulehtede vahelt pilvitusse juunitaevasse vahtiv. Imelik, et midagi minus sellist üldse mäletas.

Ometi olin ma kunagi olnud selline kummaline taevassevahtija laps. Vahel, kui heina kaarutades suu ja sõõrmed ammuli, kael kange, jälle end lihtsalt taevasse vahtima unustasin, ei pidanud vanaema vastu, ja küünitas end üle heinaviiru mu sääri puust rehavarrega togima. Ise ohkas, et mis ilmaimet sina seal ometi näed, näe, jumalat ei usu, aga vahid nagu peainglit ennast tulemas.

Mees pööras ringi ja jäi mind ootavalt silmitsema, käed rinnal risti. Ta oli oma tööde väljaladumisega nii ametis olnud, et oli vist mu olemasolugi ära unustanud. Nüüd silmitses ta mind arupidavalt, nagu poleks päris kindel olnud, kes ma olen ja mis minuga peale hakata.

Sama siin, muigasin omaette mornilt, ja otsustasin mitte põdeda. Ehkki muutusin ebameeldivalt teadlikuks oma pesuväel olekust ja üritasin kõhtu siivsalt sisse tõmmata. Küllap oleksin pidanud nüüd kunstnikule — see ta tõenäoliselt oli — tema töid kuidagi kommenteerima, seda ta ju paistis ootavat.

“Ee .. mmm .. jah-et …” Pea oli tühi. Ma ei mäletanud, millal ma viimati mingilgi kunstinäitusel või -üritusel käisin. Kui ma üldse seal kunagi käinud olin. Lehtedes jätsin kah kunstikommentaarid koos spordiuudistega lihtsalt vahele. “Õudselt ilus.” Hälviku mulje oli kindlustatud. “Et selline … abstraktne … impressionistlik … et mida need üldse kujutavad siis?”

Mees kehitas õlgu. “Midagi. Lihtsalt pildid. Vahest tuleb selline tuju, noh.”
“Aa-a, nojah, tuju.” Ei osanud midagi lisada. Oli sama tunne nagu siis, kui ma ükskord olin püüdnud vanaemale seletada, et taevasse tekib auk ja mina nagu kukuks sinna sisse. Kukun ülespoole, otse tühjusesse.

Ja siis olin ma mehele otsa vaadanud. Võib-olla oli see küljelt langev ja veidi juba taanduv päikesevalgus, mis tema silmad nii siniseks oli varjundanud, võib-olla olid kõik need maalid sealt kuidagi mulle vastu peegeldanud, võib-olla oli mu oma eelmisest ööst ja alkoholist kurnatud tajusüsteem lihtsalt perutama hakanud. Igal juhul olin ma tema pilku kinni jäänud nagu ennist tema maali. Ja mulje oli olnud sama — valdav, lõputu, uudishimulik ja pööristes keerlev lõputu kukkumine.

Ta puhkes naerma. “Et minu pilk siis meeldib või?”
Nautisin ta sinist naeru.
“Ilus pilk, nii naised tavaliselt ütlevad jah.”
Naudingu sekka lekkis hämmastust sellise enesekesksuse üle. Kunstniku asi.
“Keegi isegi soovitas neid siniseks perioodiks nimetada. Nagu Picassol. Tead või?”
Raputasin pead. Mis kuradi periood? Sesoonselt kantavad kontaktläätsed?
“No aga sa võid ju mõne näiteks ära osta, kui nii meeldib. Mul on ausalt öeldes pappi hädasti vaja.”

Äh? Seisin jälle maa peal tagasi. Siis taipasin, et ta oli rääkinud kogu aja hoopis pildist. Ehkki mis vahet seal tegelikult oli?
“Et ega nüüd endal kah seda eriti ei ole. …Aga see teises toas, see ainult sinine, selle ka müüksid või?”
Mehe pilk muutus mõtlikuks. “Ei, seda küll mitte. See, noh, … saad aru, see on nagu liiga isiklik või. See et…. nagu et kuulub juba kellelegi.”
“Nomaitea, tahaks ikka ju, aga … eks ma pean mõtlema ja …” Saime mõlemad aru, et see oli viisakas äraütlemine. Hakka veel kunsti ostma, minu palga juures. Jääb ära. Ometi tundsin endas juba ahnusevõnkeid. Minus oli tolle esmanähtud, akent järgiaimava pildi järgi ootamatult kange himu tärganud.

Nagu ka mehe järgi. Järsku lainetas iha meie vahel sama intensiivselt kui taevas tema piltidel. Liikmete ebalevad trajektoorid takerdusid üksteisesse, juuksed segunesid, nahk hõõgus. Hambahari oli meelest läinud.

Mingil hetkel oli mees jõudnud veel muusika käima panna, mustadest massiivsetest kastkõlaritest tilkus ennekuulmatuid elektroonilisi ja õrnu helisid, kõrged ja nohused unisex-hääled olid mantrana korranud uimastavaid ja arusaamatuid silpfraase. Ja siis oli ta rääkima hakanud, teinud seda lakkamatult, teinud seda vanaaegses ja raamatulikus keeles. Seosetult õrnutsedes ja rõvetsedes, justkui manades, sekka mu nime järjest korrutades, kuni too tähenduse kaotas ja sametise kasutu palakana koos teiste helidega tolmuses õhus lendles. Olin tundnud mehe huulte ja hingeõhu liikumist oma nahal. Sõnad tegid kõdi nagu ta habetunud lõugki. Ja siis olid tema sõnad koos tema endaga minu sisse jõudnud. Ja sinna pidama jäänud, selginenud, juuri ajanud.

-------
samasugune lits nagu kõik keskiga ja bioloogiline kell emasus mis sind lahti ei lase ja sunnib manipuleerima teesklema armastust mida pole aga mida sa nõuad et täita see meeletu tühjus oma kõrvade ja jalgade vahel
-------
kas oled ingel või deemon minu sinine deliiriumikoll üht meist oodatakse seal
-------
küüned on lakitud varbaküüned ka sa oled nagu paabeli hoor purjus hoor kes ei suuda naudingut saada ja ometi lõhnad nagu roos sa oled pehme ja sul pole vanust sul pole okkaid raseeritud nagu libu
-------
ütle palun et sa oled armunud kohe esimesest pilgust ütle et sa armastad ja ei suuda ilma ütle palun ütle ma vajan
-------
et sa mu hinge alla kugistaksid ära mäluksid välja oksendaksid selle kurbuse valla uluksid täiskuu poole sina emane sina lita
--------
…………
--------
kohe et meil klapib sa vaatasid mind ja naersid sa oled naljakas ja kurb kisad ja naerad kuigi tahaksid hoopis nutta et ma olen nagu kloun kurb ja ilus
-------
viimane öö luksushotellis koos lähme pariisis on lehed veel kuldsed on su pahelised palged
-------
kogu see sodi ja pisarad näos laiali aga ma tundsin su ikka ära sina kurb ja kuri
-------
…………

Pärast olime ilmselt jälle magama jäänud, sest ärkasin mingil hetkel külmast lõdisevat de-ja-vud tundes. Mees oli kogu teki enda peale kiskunud, kössitades selle all kõveras nagu laps ja minu ainsaks katteks oli tema risti üle minu heidetud käsi. Vaatasin seda — sõrmust polnud — ja lasin pilgul toas uuesti ringi käia. Jah, maalid olid alles, kuid vahepeal maad võtnud varases sügishämaruses ei tundunud neis enam midagi leegitsevat. Kõlarid krõpsusid ja nohisesid, nagu oleks keegi nende taga eriti vaikselt hingata püüdnud. Nihutasin mehe käe eemale, ta nägu oli sügavale patja ja unne surutud. Tõusin tasakesi ja riietusin. Ukselt vaatasin mehe poole, ta polnud ärganud. Hiilisin kikivarvul tagasi ja tõmbasin sõrmega üle ta mustava põse, nii palju kui seda paistis. Noh, nagunii ei saa ta seda teada. Siis lahkusin. Süda oli ikka veel paha.

Järgnevad päevad olin soola- ja rasva- ja loomulikult alkoholivabal dieedil, et pohmakast üle saada, ning kõik oli tavalistesse rööbastesse tagasi vajunud. Kuid just siis, kui mu füüsiline seisund oli täielikult normaliseerunud, olingi aru saanud, et olen mehesse armunud. Lootusetult ja kirglikult, masohhistliku naudinguga, fatalistlikult teadlikuna, et meie vahel ei saa midagi rohkemat tulla. Kummaline, sest ma ei suutnud isegi ta nägu meenutada. Ainult see mälestus silmade hõõguvast ja piltide lainetavast sinisest. Mõned puudutused. Liikumine. Naudinguoiged. Siis pudenes kõik jälle kildudeks.

Ja loomulikult sõnad. Mehe häälega lausutud fraasid ja katked hakkasid mind tabama kõige ootamatumates kohtades, ümbritsesid mu keha nagu radioaktiivne tiksumine. Tartu kaubamaja juures teed ületades oleksin äärepealt auto alla jäänud, sest keset ristmikku deklareeris mees väga selgelt mu kuklasse ma tahan et sa mind armastaks. Seisin keset sõiduteed, valge Volkswagen signaalitas nagu pöörane, ja naeratasin vihast punetavale juhile. Juuksed mu kaelal liikusid ja nahk põles. Töö juures koperdasin keset koridori, mapp kiirete dokumentidega kaenlas, ja vahtisin õndsas nägemuses tavalist kroonukollast seina, mis oli mind just valge näoga magusaks petiseks nimetanud. Jne, jne.

Ma ei teadnud mehest midagi — ei nime, ei vanust, ei suhtlusringkonda, töökohast rääkimata. Kui ta tol mälestusväärsel õhtul end kuidagi tutvustanud oligi, siis minu peas valitses selle koha peal tühjus. Ka keegi teine ei paistnud teda mäletavat. Kõik küll möönsid, et oli keegi imelik sell, kellega ma olin tantsinud ja suudelnud, mingi vana hipi vist, aga kelle tuttav täpselt või kust, seda ei teadnud keegi. Samuti polnud keegi kuulnud maalidest, mis kujutavad ainult taevast. Üks tuttav hulluke rääkis kauge assotsiatsiooni ajel hoopiski, et ta olla näinud marruläinud ingleid, kes murtud tiivul, hõbedavärvi pleier puusal, mööda Kalamaja ringi laperdavad, purupurjus ja tigedad, roppusi karjuvad ja rahulikke kodanikke tülitavad. Rajoon oli õige, aga mis puutus see minusse?

Siis lõpuks olin otsustanud üles otsida mehe maja. Ega ma sedagi täpselt mäletanud. Kogu sealne kant oli mulle täiesti võõras ja lagunevate puulobudikega hämarad tänavad näisid kõik nii pagana ühtmoodi. Hakkasin juhusele lootes neid kõiki lihtsalt läbi jalutama.

Ühel neist libisesin ja majaseinast tuge otsides avastasin end tõtt vahtivat tosina ükskõikselt silme pilutava kassiga. Mulle meenus, kuidas mees oli maininud, et ei või kasse silmaotsaski kannatada. Et terve elu on ta akende all pesitsenud ja kräununud ja haisenud ja siginud tõeline kassikoloonia, keda üks poolemeelsetest naabritest toidab.

Sammusin ettevaatlikult, ilusaid ja ükskõikseid loomi tahtmatult riivates veidi maad rohkem hoovi, et maja paremini näha. Minu mäletamist mööda oli tegu teise korrusega. Sealsed aknad olid ühtlaselt armetud ja räämas, miski neis ei tulnud nagu tuttav ette. Läksin katsusin majaust, see oli lukus. Otsustasin oodata.

Tasapisi hiilis külm ligi ja rõskus kontidesse. Kassid sebisid mu ümber, ajasid oma kassiasju ja katsusid käpaga mu mahavisatud konisid. Ka kiisud pidasid kiindunult silmas just teise korruse aknaid.

Meie ootus sai tasutud. Üks aken lõi heledas tules särama, sealt kostus “Kiiss-kiiss!” ja järgnes kalarapete sadu. Samal hetkel märkasin, et ka kõrvalakendes oli toimunud muutus. Hämaruse tihenedes hakkas läbi klaaside tungima värelevat sinist kuma. Sellest oli äratundmiseks piisanud. Ma peaaegu juba nägin lainetavaid ja hingavaid sinisepööriseid mehe piltidel. Ning järsku oli majas kõik kuidagi tuttav, trepikonarustest armetu raagus peenrani. Mäletasin isegi trepikoja seinalt mahakoorunud värvi laikude kuju. Jätsin majanumbri meelde ja läksin koju. Selleks korraks olid mu entusiasm ja suitsud otsas.

Olin käinud veel mõned korrad nagu tola mehe akna alla seismas. Ning keset poolmetsikuid kasse, kellele ma rahustuseks odavaid konserve poetasin, kasvas minus järjest igatsus — näha mitte meest, vaid tema pilte, eelkõige seda ühte, mu unenägude püsieksponaati. Maalist sai mulle kinnisidee, aken paremasse ja ilusamasse maailma, ammu-unustatusse, maailma, kuhu mind ei tahetud sisse lasta, nagu mulle tundus.

Mehe akendest ei paistnud korrakski muud elumärki, ainult ikka seda värelevat ja ebamaist kuma, mis virmaliste kombel läbi pimeduse veikles. Ajapikku veendusin üha enam, et korteris ei elata ja et see ebamaine sära peab pärinema piltidest, mis võib-olla ikka veel mööda seinaääri vedelesid. Mees võis olla ju kuskile ära sõitnud, või oligi see selline avariipind, ateljee.

Edasine oli juba päris lihtne. Seda sorti lukke nagu see, mis majaust kinni pidas, olin ma lapsest saati osanud juuksenõelaga lahti teha. Ka mehe korteriuks ei valmistanud rohkem probleeme.

Esimesed sammud korteris tegin kõhklevalt, andes endale veel täielikult aru oma teo kohatusest, isegi ebaseaduslikkusest. Veensin ennast, et ma ei tulnud ju ometi midagi varastama. Toad olid tühjad ja mahajäetud, nagu olingi arvanud. Kui jõudsin tuppa, kus mäletasin maali olevat, tabas mind pettumus. Keset ruumi mängis telekas, hääl maha keeratud. Niipalju siis sellest ebamaisest sinast, mida aknast olin imetlenud.

Maal ise seisis oma vanal kohal ja oli pimedas ruumis seinast vaevu eristatav, nagu ka pärisaken tema kõrval. Proovisin ukse kõrvalt umbropsu lülitit, kuid tuli ei süttinud. Kobasin jalgade ja kätega teed ning vajusin teleka ette kääksuvasse tugitooli istuma. Mõtlesin, mis edasi teha. Kuidagi tobe tundus oma unistuste kulminatsiooniks lihtsalt musta seina pimedas toas vahtida ja siis jälle ära minna. Kui mu silmad olid hämarusega juba rohkem harjunud, avastasin toolist käeulatuse kaugusel pooliku likööripudeli, mõned pitsid ja majapidamisküünlad ning tikutoosi. Süütasin ühe küünla.

Soojas loomulikus valguses hakkas pilt jällegi tasapisi eritama hõõgust, mis oli tunduvalt elusam ja intensiivsem kui teleka mõttetu flirt tühjusega. Kardinateta pärisaknast lekkis kontrastiks tuppa mustavat maailmaruumi, isegi mõni täht oli näha. Läksin, küünal käes, pildile lähemale. Ehkki liiga lähedalt lumm hajus jällegi ja jäi vaid värviga rohmakalt dekoreeritud tahvel, avastasin midagi, mida esimesel korral pohmas peaga polnud ilmselt suutnud fikseerida. Keset taevast paistis pildil ebamäärane väike plekk. Või varjutus, sest juhuslikult polnud ta sinna tekkinud, selles olin päris kindel. Millegipärast tundus see oluline. Uurisin plekki, aga targemaks suurt ei saanud.

Süütasin veel teisegi küünla ja istusin tagasi. Jah, sel kaugusel oli pildis kogu mäletatud ilu olemas. Lugesin laual oleva pudeli silti ja kallasin kleepuvasse klaasi rohekat vedelikku. Nimi “Absinthe” ei öelnud mulle midagi. Jook oli imelik, peaaegu kibe, aga omamoodi mõnus. Toetusin mugavamalt toolile, rüüpasin ja süvenesin pilti. Teatud nurga all oli laik hästi nähtav ja näis midagi meenutavat. Veidi pilgu trajektoori muutes laik kadus. Mõtisklesin selle asja üle ja ka selle üle, kus mees parajasti olla võib, ja kallasin muudkui liksi juurde. Õnneks olid mul ka suitsud kaasas, ja issand jumal!, muidugi pleier. Sättisin klapid pähe ja plaadi korduse peale — Jaapani house, mida mehe eeskujul olin kuulama hakanud — ning tundsin ennast päris hästi, hoolimata isegi külmetavatest varvastest.

Mingil hetkel olin uinunud, hüpnotiseerituna muusikast, alkoholist, pingelangusest ja pildi voogamisest. Üle tüki aja olin maganud rahulikult, vist päris mitu tundi, ja jätkanud unes pildi silmitsemist. Unes olin täpselt teadnud — nagu seal ikka teatakse, — mida tähendab laik maalitud taeva keskel. See oli liigutanud, see oli lennanud hallide räämas tiibade kohinal ja mind mehe häälega tungivalt enda juurde nõudnud. Siis olin ootamatult ärganud, kukkudes reaalsusesse nagu mustavasse vette. Uni hajus, kuid mitte seal tabatud selgus.

Nihutasin kõrvakaid ja sain aru, et korteriust keeratakse lukust lahti. Surusin maha paanikahoo ja vaatasin abiotsivalt maali poole. Plekki enam ei olnud, vähemalt ei suutnud ma seda ikka veel pilkases öös ja madalaks vajunud küünla kumas eristada. Tõusin ja läksin pildi juurde, teades unenäost pärit kindlusega, mida järgmiseks teen. Seejärel oli mul kiireks läinud. Olin kuulnud kikerdavat purjus naisenaeru ja mehe summutatud pominat — küllap temakese parfümeeritud kaela vastu, olin suutnud välkkiire kiivusesööstu ajel mõelda — ja võtme edasi-tagasi keeramist lukuaugus ja mehe hämmastust lahtise ukse üle. Ja siis olid juba kosta sammud, ühed kõpsuvad ja enesekindlad, teised ettevaatlikud ja kõhklevad.

Aga enam polnudki aega vaja. Seisin juba maali ees taburetil, jalg hoovõtuks ette sirutatud nagu teate-küll-sellel-noh ja tiivad mu seljal laperdasid tuuletõmbuses. Tundsin kasside nurrumisest endale vastukerkivaid sooje ja tugevaid õhupööriseid. Kruttisin muusika põhja. Sulgesin silmad ja keskendasin kõik meeled kuni katkemiseni. See pidi olema võimalik. Nüüd!

Ning siis oli olnud õhk järsku tulvil purunevat klaasi ja Issanda ilusaid ja hulle ingleid, kõigil silmad kinni ja hõbedased kõrvaklapid peas, kuulamas armastuse käsusõna oma vere kahisevas üksinduses.
Olin veel jõudnud märgata meest toauksel jahmunult seisatamas ja tema huuli küsimust vormimas.
“Sinine, mu Jumal!” olin vastanud kukkuvate kildudega võidu lõkerdades, juba ammu liiga kaugel, et ta seda kuulda võinuks.