Kaanina naise rahakoti küljes rippuv mees tuleb maha jätta!
Teema läks minu jaoks intrigeerivaks siis, kui sõbranna rääkis, et lisaks esitati talle pikk soovituste nimekiri sellest, et milline üks mees olla ei tohiks. Mittesobivuse omadused olid kokku pandud nende enda meeste põhjal. Kellel ei korjanud nimetatud härra põrandalt sokke kokku, kellel ei toonud õigeid lilli ja mis kõik veel. Nagu ikka, tuttav laul. Üks töökaaslane oli aga soovitanud, et vali kindlasti mees, kes tööl käib. Olin veidi üllatunud, sest tegemist on umbes samasuguse omadusega nagu hingab, armastab jalgpalli vaadates õlut juua või puistab sokke.
Arvasin alguses, et sain valesti aru ja tibin soovitas raha kokkukühveldavat juhtivtöötajat otsida ning olin valmis esinema juba aastate eest välja töötatud kõnega, et mehe teenitav raha kogus ei ole niivõrd määrav kui see, et kas ta on oma tööd tehes ning elu elades õnnelik. AGA…soovituse taga oligi lihtne kuvand — mehel võiks olla töö. Ükskõik miline.
Selgus ka soovituse tagamaa — praeguseks üle 30 aasta vanal naisel on mees, kes ei ole kunagi tööl käinud. Naine teenib üksi umbes 600 eurot kätte. Nende lugu algas sarnaselt nagu paljudel. Käisid mõlemad ülikoolis, lõpetasid, tütarlaps läks tööle, mees edasi magistrantuuri ja seal ta on vist tänase päevani. Teeb teadustöid ja käib aeg-ajalt loengutes. Vahepeal küll „otsis“ tööd, aga midagi ei leidnud. Naine maksab üüri ja kõik mehe muud kulud ka. Praegu istub mees kodus ja olevat „kriisis“. Ei tea, mis eluga edasi teha ja kas see eriala, mida ta õpib, on ikka päris tema jaoks.
Tütarlapse sõnul ta alguses ei märganudki, et teenib ja maksab kõige eest üksi. Pidas loomulikuks, et kui ollakse paar, siis vahepeal on ühel raskem ja siis jälle teisel. Arvas, et kui mees lõpetab magistrantuuri, siis läheb tööle. Teenivad mõlemad ja on lihtsam. Aeg ju ka temal kunagi emaduspuhkusele jääda ning siis teenib mees. Praeguseks on sellest mõttest aga möödas seitse aastat ja mees hängib ikka kodus diivani, teleka ja arvuti vahet. Naine on aga väsinud üksi kõike ülal pidamast.
Kohutav. Esiteks tuli meelde, kui nõuka-ajal pidid naised ülal pidama kaks last ja joodikust mehe. Elu, mis ei ole ei minule ega mitmele mu sõbrannale võõras. Aga tuli ka meelde üks noormees, kellega ma ülikooli esimesel kahel aastal koos olin. Alguses oligi tore, aga aasta hiljem tabasin ennast olukorrast, kus noormees oli minu korterisse sisse kolinud, üüri ei maksnud, sõitis ringi mu vanemate autoga ning loengutes käis järjest harvem. Kui ma ühel hetkel märkasin, et ta üldse enam koolis ei käi, siis küsisin, et milles asi. Vastas, et tal on „kriis“, ta ei tea, kas see on see, mis ta elult tahab. Hea küll, andsin mõtlemisaega, elu läks samamoodi edasi. Mõned kuud hiljem oli seis sama. Pakkusin siis, et õppigu midagi muud, mingu kas või ametikooli. Ei viitsivat, polevat ka päris see. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa kahe eest elada. Lõpetasin ülikooli ja kolisin teise linna tööle. Mehe jätsin sinnapaika.
Jah, ma arvan, et õnnelik mees on hea mees. Kas oluline näitaja on ka rahaline staatus, on igaühe enda otsustada. Rikast meest otsivad tegelikult ka paljud naised. Sõbrad kurdavad vahel, et tihti juhtub ööklubis nii, et kui tütarlast tantsima palud, siis tuleb vastuseks: „Kui joogi ostad, siis tulen“. Kahju poistest, sest tegelikul on olemas palju naisi, kes teenivad nii palju, et ei pea meestelt jooke kerjama, vaid võivad selle ise osta. Nad saavade enda eluga ise hakkama ja otsivad meest, kes oleks rohkemat kui ainult rahakott.
Naistele aga soovitan, et kulutusi tehes tuleb selge piir tõmmata ja neid võrdselt kanda. Kui see ei ole just eraldi hobi, siis meest me ikka üleval pidama ei pea. Viis aastat teksti stiilis „mul on kriis“ ei ole enam kuidagi vabandatav. Jätke maha need loodrid! Neid, kellega oma asju pooleks maksta, on küll ja küll. Julgen arvata, et nad on isegi uhked, kui on leidnud naise, kes ainult mehe kulul elada ei taha.
