Keset ööd pistab beebi udusireenina üürgama ning selle meeldiva äratuse peale nügite kaaslasega teineteist pahuralt, suutmata kokku leppida, kumma uni on olulisem — kas sellel, kes peab hommikul kell 8 koosolekul olema või sellel, kes peab päev otsa lastega maid jagades ärkvel püsima. Või kui võsukesed jooksevad riidesse panemise või magama mineku asemel kambakesi paljalt mööda maja, loopides trussikuid, sukapükse ja patsikumme kõikjale laiali ning tülpinult proovite kas oma hommikukohvi juua või raskest tööpäevast toibuda. Kui nädalavahetuste plaanid lähevad iga kord stabiilselt aia taha, kuna lapsed on kas haiged või jonnivad ning kaugeim koht, kuhu perekondliku ettevõtmise raames jõutakse, on majaesine mänguplats? Või ühised väljasõidud, mis Instagrami-vääriliste klõpsude asemel pakuvad katkematut sümfooniakontserti, kus soleerivad ainult trompetid pidevas crescendos. Kuhu peaks siin veel see romantiline partneriga veedetud aeg mahtuma, millest kõik naisteajakirjad ja vanemlusportaalid võidu pasundavad? Kui see kõik kõlab sulle tuttavalt, siis loe edasi, sest mul on mõned mõtted.

Olen kahe lapse ema ning abikaasaga koos varsti juba 5 aastat. Seda pole palju, aga ka mitte enam eriti vähe. Oleme mõlemad temperamentsed inimesed ning enne abiellumist ülemäära pikka aega teineteise tundma õppimisele ei kulutanud. Kogesime selle asemel mõlemad oma 30ndate eluaastate lävel seistes imelist äratundmisrõõmu ja sügavat veendumust, et tormilised partneriotsingud on mõlema jaoks lõppenud. Kõik tundub justkui imeline ja kõlab nagu hästi lõppeva muinasjutu lõppakord, ent tegelikult mõjub see miskipärast siiani üllatavalt, kui selgub, et mõne pealtnäha harmoonilise paari argielus on pingeid rohkem kui küllaga. Nii ka meil — selle asemel, et olla idülliliselt rahumeelses kulgemises, on väikeste laste perre lisandumine toonud kaasa sellise turbulentsi, mida ei oska ettegi kujutada keegi, kellele seda veel osaks pole saanud. Just nagu apteekrihärra surematus Oskar Lutsu teoses “Suvi” ütles: “Juba see nimetus, abielurand, on põhjani vale. Just abielusse astudes sõidame rannast välja, mässavale merele.” Täpselt nii. Ja sellel merel tuleb üheskoos hakkama saada.

Pole kunagi võimalik rääkida liiga palju sellest, kuidas esimesed aastad panevad proovile isegi tugevaima suhte, olles tulvil väsimust, ebavõrdseid eneseteostuse võimalusi ja ohverdusi, mis ühele osapoolele ületamatult suurte ja ebaõiglastena ning teisele poolele ebapiisavatena näivad. Psühholoogid on tabavalt ristinud need aastad “väsimuse aastateks”, mis tuleb lihtsalt kuidagiviisi hambad ristis üle elada. Nauditavat on selles vähe ning ükski paar, kes lapsevanemaks saada on otsutanud, ei pääse sellest. Olen alles nüüd hakanud mõistma selle paratamatust ja kui seejärel arvasin, et küllap saabub nüüd ka hingerahu pakkuv olukorraga leppimine, siis nii lihtne see kahjuks pole. Võttis tubli paar aastat aega leidmaks tee psühhoterapeudi kabinetti eesmärgiga taastada kontakt iseendaga. Justnimelt sellest hetkest alates olen kõigest hoopis uutmoodi aru saama hakanud.

Peamiseks õppetunniks on, et soovitused keerulistel hetkedel anda lapsed hoiule ja leida aega teineteisele, on mõttetu ja väär. Mõelge ise — kui kaks energiast tühjaks pumbatud inimkesta istuvad restoranis, põrnitsedes tühjade pilkudega oma tuunikala tartari, unistades samal ajal vaid teki alla pääsemisest või järgmisest veinipokaalist, on vaidlused, tülid ja arusaamatused vaid sekundi murdosa kaugusel. Oleme abikaasaga ilmselt enamuse Tallinna peentest restoranidest läbi tülitsenud ja paaril korral isegi eraldi taksodega koju sõitnud, kuna emotsioone on päevade, nädalate ja kuude lõikes kuhjunud rohkem, kui ühe õhtu või isegi terve puhkuse vältel läbi hekseldada jõuaks. Et oleks üldse võimalik midagi konstruktiivselt arutleda, tuleb esmalt laadida täis iseenda akud.

See pole sugugi nali, kui öeldakse, et inimene harjub kõigega. Räägi seda mõnele emale või isale, kes on mitu aastat järjest sisuliselt magamata olnud ega mäletagi enam, milline on normaalne enesetunne. Seetõttu on esimeseks ja sisuliselt ainsaks oluliseks päevakorrapunktiks leida võimalus ja vahendid tuletamaks rahulikult, andestavalt ja egoistlikult endale meelde, mis tunne on olla puhanud. Ja siinkohal ei räägi ma sõbrannadega baaris või üksi vannis veinitamisest, et järgmisel päeval pohmelliga lapsi kantseldada…kindlasti mitte. Pigem varajasest magama minekust, täisväärtuslikust toidust, lõõgastavast massaažist, mõnusast trennist või millest iganes muust, mis naudingut pakub. Alles siis, kui sellega on korras ja enda “klaas” täis valatud, on aeg partneriga läbirääkimisi alustada.

Päris kindlasti pole kõik sammud sellel teekonnal veel astutud, kuid vähemasti liigume me koos ning õiges suunas, ennast samas illusioonidega piiramata, et tegelik elu peabki olema üks rahulik vaikelu, kus ühtegi emotsiooni kunagi üle ei kee. Küllap on mingi teatav rahu siiski saavutatud, kuna oleme aktsepteerinud oma pere erinevate liikmete temperamente, kohanenud üheskoos eksisteerima, proovides siiski austada igaühe individuaalset ruumi ning võimaldades iseendaga aega veeta. Seega, naine, kui su mees soovib oma asjadega tegeleda, luba tal seda teha, sest ka sina soovid ju, et sul oleks võimalik aeg-ajalt ainult iseendale keskenduda.