Arvatakse, et kui kaks inimest on teineteisele lähedal — füüsiliselt, hingeliselt –, siis on hea ja õige suhe. Kuidas teie sõnastate väärt suhte olemuse?

Mis siis, kui suhe toimib vaid juhul, kui sa jääd iseendaks?! Maailmas on nii palju suhtedefinitsioone: kui mul on inimene, kellega seksida; kellega lapsi saada; keegi, kes kogu aeg minu eest hoolitseb; kes mind kogu aeg armastab; keegi, kes on minuga siis, kui ma olen üksi − siis ma olen suhtes ja õnnelik ja mu elus on kõik hästi. Mõni inimene ütleb, et talle meeldib igal aastal partnereid vahetada. Mõni tahaks terveks eluks ühtainust. Samamoodi on armastusel nii palju versioone ja tähendusi, kuipalju maailmas on inimesi. Mina küsiksin: mis on suhe sinu jaoks? Millist suhet sa päriselt sooviksid? Mis on see, mis sulle tegelikult sobib? Mis siis, kui see suhe, mis sulle sobib, on tõesti võimalik? Juba ainuüksi nende küsimuste esitamise kaudu võivad tulla sinu enda seest selgusehetked, millist suhet sa tõeliselt soovid. Sina tead, mis sulle sobib. Sa tead, kui endalt küsid. Häda ongi selles, et inimesed ei küsi endalt, vaid järeldavad teiste inimeste ja ühiskonna järgi ning sellest tulenevad kehvad suhted.

Ehk siis võib läheneda ka niimoodi, et inimene ei pea kindlasti olema suhtes?

Jah, inimene ei pea olema suhtes. Kui sa päriselt suhet ei soovi, siis ei peagi olema suhtes. Kui sa vaatad ühiskonda, siis näed, millised on ootused: sa oled õige ühiskonnaosa, kui sul on abikaasa või elukaaslane ja sul sünnivad lapsed, ja kui sul sellist peret pole, siis sa oled kuidagi vale. Lugesin kunagi uuringust, mille järgi enam kui 90 protsendil juhtudest loovad inimesed kehva suhte (kui üldse loovad suhte). Miks nad seda teevad? Aga teevadki nende ootuste pärast, millele üritatakse vastata. Lähtume liialt palju oma elu loomisel maailma ootustest, selle asemel et küsida endalt, mida ma päriselt tahan. Ja siis kannatame oma suhetes.

Näiteks arvatakse sageli, et kui ma olen suhtes, peame olema kogu aeg koos. Aga kui sa pidevalt oled teisega koos, teed kõiki asju koos, kaob väga lihtsalt ära sinu enda olemise ruum, mida me üldse hinnaliseks ei pea. Sul on vaja võtta endale olemise aega, et olla ka iseendaga.

Osa naisi ütleb, et neile meeldib ühe mehega käia teatris ja teisega reisil. Miks mitte ka sellised suhted!? Kui see on see, mida sa päriselt tahad, valigi see. On aeg astuda välja sellest lõksust, kus sa kardad seda, mida maailm sinust arvab. Sa oled vaba, kui sa enam ennast ei karda valida. On aeg valida oma tõe järgi, milliseid suhteid luua.

Vastassooga hakatakse suhteid looma millalgi teismeeas, aga siis veel ei osata selliseid küsimusi enda käest küsida.

Kui teismeline juhtub seda lugu lugema, siis mina küll soovitan ka talle: alusta endalt küsimisega, mis suhet sa päriselt soovid? Iga küsimus hakkab andma teadlikkust oma tegelike soovide kohta. Millist elu ma päriselt soovin? Teismelised näevad, millised suhted on nende vanematel, nende sõprade vanematel või eakaaslastel. Kui keegi meeldib, tahetakse kohe nii-öelda kodu mängima hakata, selle asemel, et lihtsalt lustida ja olla selles hetkes. Kui oled neliteist, ei pea mõtlema, et oled selle poisi või tüdrukuga elu lõpuni koos. Elu ei ole nagu muinasjutt, kus prints ja printsess tõotavad olla teineteisega, kuni surm neid lahutab. Keegi ei tea, mis kuue kuu pärast toimub.

Arvatakse, et kui me loome suhte, hakkame koos elama, on kõik tehtud ja elu rööbastel. Suhe pole nagu kook, mis saab valmis ja kõik. Suhe tahab hoidmist ja arendamist, loomist. Jätka endalt küsimist, millist suhet, millist elu ma soovin.

Selleks, et õnnelikku suhet luua, peab kõigepealt looma suhte iseendaga?

Jah. Inimesed samastavad suhte eluga: kui mul on suhe, siis mul on elu, ja vastupidi. Nad arvavad, et suhe teeb minust terviku ja siis saab mu elu korda. Minu endaga oli just nii. Ma arvasin, et kui mul on mees, lapsed ja kodu, on kõik korras. See oli nagu eeltingimus, et mu elu saaks elatud hästi. Aga mis siis, kui see päriselt pole nii? Ole endaga sõber. Kui sul on suurepärane suhe iseendaga, kui sa meeldid endale, siis ükskõik mis olukorda sa satud, ei sõltu sinu hea tunne mitte kellestki ega millestki välisest. Alles pärast seda saad luua teise inimesega sellise suhte, mis sulle päriselt sobib. Sinu ellu saavad ilmuda inimesed, kes sulle panustavad. Sinu suhe ei baseeru siis vajadusele, vaid võimalusele, et midagi imelist saaks sündida iga päev.

Mida täpsemalt tähendab olla suhtes iseendaga?

Tähendab seda, et kui sa oleksid enda partner, siis kuidas sa temaga oleksid? Mida sa teeksid? Mismoodi temaga räägiksid? Millist elu sa temaga looksid? Kuidas sa oma kehasse suhtuksid? Kui sa neid küsimusi endalt nüüd küsid, siis jälgi, mis mõtted ja emotsioonid sinus ülesse kerkivad. Nüüd on see koht, kus sa valid selle, kuidas sa endasse suhtud. Paljud inimesed ütlevad, et „jajaa, ma tean küll seda“, aga nad ikka ootavad, et keegi teine peaks neile võimaldama nende koha maailmas, ootavad, et keegi prints valgel hobusel teeb ta õnnelikuks või printsess kuldkingakestega lendab sülle. See on illusioon, lõpetage ootamine ja looge imeline suhe iseendaga.

Millest enesega suhte loomisel pihta hakata?

Kõige esimene küsimus endale oleks see, et mis mind rõõmsaks teeb? Mida, mis tegevusi ma selleks teha saan? Kuhu ma minna ja kellega rääkida saan? Viis asja, millest ma koolitustel ja kursustel ikka räägin: austus ja usaldus iseendaga, endale lubamine, haavatav olemine ja tänulikkus enda suhtes. Kuidas sul on lood sellega? Kui palju sa ennast austad? Kas sa teed teisi endast suuremaks ja annad ennast ära olulistel hetkedel? Kas olukordades, kus tahaksid ise puhata, enda jaoks olemas olla, teed hoopis teiste jaoks seda või seda. Me teeme siin maailmas kõiki asju kogu aeg teiste jaoks, hävitades samal ajal suhet, sest me pole sisimas rahul. Kuidas sul on eneseusaldusega? Usaldad sa päriselt iseennast? Kas sa julged öelda vajadusel ei? Kas sa usaldad seda, mida sa tead? Mis on sinu jaoks tõene? Või üritad endale valetada, et kõik on väga hästi, kuigi tegelikult pole? Kas sa usaldad end tegema suhtes valikut, et sina oled oluline kõigepealt? Ja mis siis, kui alles siis saab imeline suhe kasvada?

Aga haavatavus?

Kui sa julged olla oma tunnetega haavatav enda sees, siis sa suudad seda ka partneriga olles. See on see, mida inimesed väga tihti peavad läheduseks või intiimsuseks. Intiimsusel pole mingit pistmist seksiga või alasti olemisega. See on haavatavus − kui me oleme täielikus vastuvõtmises kõigega ja siis saab kõik muutuda. Haavatavus on selline olemine, kus sa midagi ei teeskle ega peida. Kõik, mis sa oled, on nähtaval.

Ja tänulikkus. Kui tänulik sa oled iseendale ja enda pärast? Kas sa kritiseerid ennast kogu aeg? Nii paljud inimesed teevad seda iga päev: „Ma pole piisavalt hea ema, naine, see ja see!“ Minagi tegin seda pidevalt oma eelmises suhtes. Ma arvasin, et minu pärast on suhetes olukorrad, mis ei toimi. Selle asemel et olla tänulik endale selle eest, kes ma olen. Tänulik saad sa olla kõige eest. Ka selle eest, kui asjad ei lähe nii nagu sa tahad. Asu looma suhet, kus kõik saab päriselt hakata õitsema. Tänulikkus on armastuse alus. Tänulikkusest saab kasvada armastus. Tänulikkus on see, kus saab olla kõik päriselt see, mis ta on.