Tänapäeva tüüpjuhtum
: Tuleb noor naine ennustaja juurde. Too laob kaardid lauale ja ütleb: “Õnn on sinu poolt! Näen su kodus meest.“ Naine aga kirtsutab oma kaunist ninakest: “Mis pagana meest? Kas tõesti ei terenda minu elus mitte midagi head? Aga ettekanne New Yorgis? Ametikõrgendus? Ja uus korter? No lubage kasvõi üks pikk reis…“

Keda nimetame üksikuks naiseks

Traditsiooniliselt nimetatakse üksikuks naist, kes kõnnib läbi elu seadusliku või vabaabielumeheta. Ta elab üksi. Või koos lastega. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei leevenda lapsed naise üksindust, sest me kanname nende eest vastutust ja pole nendega ei võrdsetes ega kaugeltki mitte partnerlussuhetes.

Üksik naine suhtleb vanemate ja sugulaste, sõprade ja sõbrannadega, enamasti on tal töö ja kolleegid. Vahel on tal selja taga abielu või pikk kooselu mehega. Seks ei ole talle võõras, kuid oma vajadusi rahuldab ta enamasti meeste moel, ilma lüürikata: “Me veetsime küll öö koos, aga ega sa ometi arva, et ma sulle sellepärast hommikusööki pakun?“

Miks üksikute naiste hulk nii kiiresti kasvab

Kõik on väga lihtne — meil on nüüd hea elu. Naine teenib piisavalt, et ka üksi mõnusalt elada. Ta ei vaja majja enam meest-peretoitjat ega peremeest. Puudub vajadus ema-isa juurest minema pääsemiseks võimalikult ruttu abielluda, või pärast lahutust vanemate juurde tagasi kolida. Ta ostab endale rahulikult kõik vajaliku, kui tahab — üürib korteri, kui vaja — võtab oma korteri soetamiseks laenu. Tema elektroonilises märkmikus leidub nii santehniku, puutöömehe, elektriku kui automehhaaniku telefoninumber. Kohe, kui kodus tekib mehe kätt nõudev probleem, lendavad meistrid esimese kõne peale platsi ja teevad kõik tunduvalt kvaliteetsemalt korda, kui oma mees. Ja nad ei torise ega nõua, et sa haamri ja mõõdulindiga neil kõrval seisaksid.

Selles pole midagi uut

Nii on juba ajalooliselt välja kujunenud: vaestes riikides on naisel kaks teed — mehele minna või ennast müüa. Kohe kui võimud näljast ja kuritegevusest võitu saavad, kasvab riigis kohe hästikindlustatud naiste hulk, kes valivad mehe ja püsiarmukeseta elu. Tüüpiline näide on XIX sajandi teise poole viktoriaanlik Inglismaa — turvalisuse ja jõukuse kants tohutu hulga “vanatüdrukutega“ — nii nimetati toona kõiki vallalisi naisi. Suuremalt jaolt ei olnud nad tegelikult mingid neitsid. Inglise kirjanik George Eliot magas kellega meeldis ega abiellunud lihtsalt seepärast, et ei tahtnud. Aga kui viimaks abiellus, suri ootamatult juba aasta hiljem pingete ja oma isiksuse vägistamise tõttu. Viktoriaanlik leedi, kunstnik ja jänes Rogerist pajatavate tuntud lasteraamatute autor Beatrice Potter elas pikka aega üksi. Pärast esimest, peigmehe hukkumisega päädinud traagilist armulugu ei kiirustanud ta abiellumisega, vaid elas honoraridest elatudes 15 aastat üksi. Mehele läks ta alles 47-aastaselt. Õnnelikuks osutunud abielu kestis peaaegu 30 aastat.

Üksinduse vaieldamatud plussid

Üksi olles ei ole sul vaja end kellegi järele seada. Sageli me ei märka, millise surve all elame. Nooruses kammitseb meid perekond: “Ära tee seda — see on ohtlik“, “Jäta, see pole viisakas“, “Sa pead olema…“, “Tütarlapsel ei sobi…“. Tuleb endast loobuda ja omaks võtta võõras, sest meile näib, et küllap teavad ema ja isa paremini, ja üleüldse ei tahaks nendega riidu minna. Otseteed vanematekodust läheme me mehele ja kohandume püüdlikult tema ja tema meeleolulangustega. Aga kui ei kohandu, tunneme end süüdi. Kuidas siis teisiti? Meile on pikki aastaid korrutatud: kodune õhkkond sõltub naise käitumisest, ta on “kodu süda“, sündinud psühholoog. Perekond — see on vastastikkuste loobumiste ja kompromisside kunst, naine peab olema suur diplomaat. Tuleb mööndusi teha ja kompromissile minna — kas see siis polegi meie saatus? Kas siis abielus ei peagi olema nii ja ainult nii?

Loe värskest Lilitist:
  • Edda Paukson uue ilusa elu alguses
  • Tarokaardid räägivad alati tõtt
  • Kallistustest tunned inimest
  • Kuidas leida oma lemmikparfüümi

  • Kui oled üksik, võid töötada laupäeviti ja puhata esmaspäeviti, võid matkata jalgrattal läbi Hollandi, köögis orhideesid kasvatada, sõbrannadega öösiti pidusid ja pummelunge nautida, mitte iial süüa teha ja siis kostitada hämmastunud külalisi endaküpsetatud ja vuttidega täidetud kalkuniga.

    Kui oled üksik, ei sega keegi sul tegeleda seksiga, millele pole külge poogitud „armastust surmani“. Võid üldse seksist loobuda ja närvide rahustuseks pehme karukese kaissu võtta.

    Kuid üksi elamise põhiline pluss ei seisne mitte niivõrd kapriisses, poollapsikus “teen, mida tahan“ vabaduses, kui selles, et keegi ei piira su isiksuse arengut “pere heaks“ köögis mässamise ega oma tujudega: “Jää minu seltsi. Mis juttu saab olla geneetikaseminarist (konverentsist, impressionistide näitusest, ballitantsude festivalist), kui mina olen täna närviline ja vajan lohutust?! Ma abiellusin sinuga, et sa mind vati sees hoiaksid, aga mitte ei jookseks mööda seminare!“ Põhimõtteliselt tuleb kallile inimesele muidugi toeks olla. Kuid see toetus ei tohi kogu meie eraelu endasse õgida. Nagu ütles “Seksi ja linna“ staar Samantha: “Kallis, ma armastan sind, aga ennast armastan ma rohkem!“