Kas armastus ravib alkoholismi
Elame ühiskonnas, kus alkoholisõltuvusest on raske kõneleda. Ühelt poolt julgustatakse meelate turunduskampaaniate abil aina uuemaid ja paremaid märjukesi tarbima, teiselt poolt halvustatakse oma nõrkustele järeleandmise tõttu.
Ohtralt pidutsemine on samaaegselt eesmärk ja häbiasi. Kui nädalavahetused mööduvad alkoholi pruukimise virvarris, oled lahe oma sõprade ja tuttavate jaoks, kuid perekonnainimesena tekitad kurbust oma lähedastes.
Kui oled karsklane, on nohiku maik juures ja võimalik, et sõpruskonnas populaarsus väiksem. Proovige mitmel seltskondlikul üritusel järjestikku kainena viibida — ikka tuleb keegi moosima, et lonksugi võtaksite. Kui keeldute, arvatakse teid rasedaks või haigeks ja jäetakse rahule. Jah, kainus ei ole meie ühiskonnas sangarlik, kuigi võiks.
Kust algab alkoholisõltuvus?
Siiski on raske tõmmata piirjoont, kust alkoholisõltuvus algab. Tegemist on haigusega, mis areneb aeglaselt, kuid kindlalt. Kui inimene on kaotanud kontrolli alkoholi kasutamise üle, on tegelikult kaotatud kontroll terve elu üle.
Joomist põhjendatakse väga veenvate ja leidlike põhjustega — pingeline töö, luhtunud abielu, õnnetu lapsepõlv. Põhjuse leiab alati ja kuidas saabki keegi seda kahtluse alla seada? Me pole olnud teise nahas ega tea tema tundeid. Ebapopulaarseks muutuvad need, kes toodud põhjustest kaugemale vaatavad ja lähedase enesehävitusliku käitumise pärast siirast muret tunnevad.
Pudel-kaks õlut või paar pokaali veini igal õhtul on ohumärk, kuigi ei pruugi veel haigust tähendada. Kui kogused veel suuremad ja lisandub ka kangem kraam, on olukord tõsisem. Jah, sellise definitsiooni järgi võib suurt osa inimestest alkoholi kuritarvitajateks pidada. Aga õlu ei ole karastusjook ja vein süütuks mekkimiseks, tegemist on siiski alkoholiga.
Mõned alkohoolikud joovad ainult nädalavahetustel või teatud karskuseperioodidega vahelduvalt, püüdes jätta perele muljet, et nad ongi kõigest seltskondlikud alkoholitarbijad.
Tarvitaja ise ei näe oma tegevuses probleemi, see vaevab pigem pereliikmeid ja lähedasi. Alkohoolikud ei taha sugugi purju jääda, see ei ole joomise eesmärk. Sooviks on juua vaid paar õlut või pits viina, kuid sageli võib kogus kavatsetust suuremaks kasvada, märkamatult…
Lubadused, lubadused…
Eks ikka käib asja juurde traditsiooniline lubaduste tseremoonia — niisked silmad sügavale silma sisse vaatamas, taustaks tõotused, et viinaviskamisel nüüd igavesti lõpp. Ehh, lõpp kuni järgmise korrani! See on koht, kus lubadused ei maksa midagi — üks tegu ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Kuid siin ei ole tegemist pahatahtliku valetamisega, vaid haigusest tingitud nõrkusega. Kõige rohkem kannatab selle all alkohoolik ise, kuigi ta ei pruugi endale ja teistele probleemi tunnistadagi, sest tema reaalsustaju on paigast ära.
Millest tuleks sellisel juhul hoiduda?
Karjumine, näägutamine, nutmine, palumine, häbistamine — miski ei aita. Haigust sellega välja ei ravi, sest pole inimese võimuses sellest üksi üle saada.
Alkohoolikule ei tohi võimaldada mugavat elu. Tööandjale valetades, tema arveid makstes ja tegematajätmisi varjates vaid pikendatakse probleemi.
Pudelite peitmine, tühjaks kallamine ja vihahoos lõhkumine teeb teist kaassõltlase, kes tegeleb tagajärgede, mitte põhjusega. Mõistagi, et masendus, meeleheide, raev ja pettumine lämmatavad armastuse ning tekitavad käegalöömise tunde. Siiski pole kõik veel kadunud.
Alkoholism on ravitav
Mis on hea uudis selle kõige juures? Alkoholism on ravitav. Ja reeglina on alkohoolik peale ravikuuri palju võimekam ning elujaatavam kui enne haigusesse „nakatumist”. Juba paari kuuga võib erinevus olla nagu öö ja päev.
Eelduseks on, et probleem tuvastatakse ja tunnistatakse. See võib olla kõige raskem samm, sest alkohooliku mõtlemisvõime on etanoolist moonutatud ning raske on oodata teadlikku otsust, isegi iseenda elu päästmiseks. Iga aasta sureb Eestis sadu joomatõve mahasalgajaid, sest neid pole osatud aidata.
Mida saavad siis pereliikmed teha, et aidata iseendid ja oma sõltlastest armsamaid? Kui teie laps haigestub kopsupõletikku, pöördute kiiremas korras arsti juurde. Samamoodi tuleb ka alkoholismi suhtuda kui väga tõsisesse haigusesse, mida ei saa ravida vaid pereringis. Seda probleemi on raske, kui mitte võimatu, lahendada kõrvalise abita.
Armastav järeleandmatus on esimene samm meelemürgi käes vaevleja abistamiseks. Vaja on alkohoolikust distantseeruda (mis ei tähenda mahajätmist), et lasta tal oma joomise tagajärgede eest vastutust võtta.
See on delikaatne manööver ning soovituslik on kasutada asjatundja abi, olgu selleks siis perearst, psühhiaater, alkohoolikute lähedaste jaoks loodud tugigrupp või konsultatsioon meditsiinilise sisuga kodulehekülje vahendusel.
Teile õpetatakse, kuidas tekitada armastavat kriisi, kuidas ja kunas esitada ultimaatumeid, kuidas kõrvaldada haigust soosivaid tingimusi. Kõige tähtsam on mõista, et alkoholism on haigus ja et te saate alkohoolikut professionaalse kaasabi toel aidata.
