Kas armastuses peab piiri tõmbama?
Veel kummalisem on see, kui kergelt inimesed loobivad neid kolme kõige olulisemat sõna: “Ma armastan sind”. Selle tähtsuse järgi, mida neile sõnadele omistatakse, kas ei peaks neid ütlema vaid kord elus ja ainsale inimesele, keda tõeliselt armastatakse? Kuulen-näen suhtlusportaalides ja vahel tänavalgi, kuidas 10-15-aastased vannuvad kellelegi igavest armastust. Võtab muigama. Selles vanuses usutakse veel õnnelikku muinasjuttu, usutakse seni, kuni keegi suudab väga-väga haiget teha.
Kadestan noorukeste rikkumatust, nende siirast usku armastusse ja et see võidab kõik, kui ainult kallimat piisavalt armastad. Kuid reaalsus on ju hulga karmim. Võib-olla ongi armastus see, et oled leidnud kellegi, kes teeb Su õnnelikuks, kellega Sul on hea koos olla, kellest hoolid ja kes Sinust hoolib. Kellegi, keda usaldad jäägitult, kes naerab ja nutab koos Sinuga. Kas see pole mitte sõprus? Kas armastus ongi sõprus pluss intiimne lähedus? Huvitav...
Vaatan kõrvalt suhteid, mis peaksid põhinema armastusel. Pigem tundub mulle, et vahel tegu on sõltuvus-suhtega — üksi on tänapäeva maailmas raske hakkama saada. Keskmisest palgast piisab vaevalt, et üksi ära elada, eriti kui elamispinda üürida. Veel raskem on, kui kasvatad üksi last, kahte või enamat. Vahel ongi suhted koos laste pärast. Miks seda tehakse, selleni minu mõistus ei küündi — lapsed pole nii pimedad, kurdid ega rumalad, et aru ei saaks, mis toimub.
Tean sõbra kogemustest.
Nelja aasta eest, kui ta noorim õde oli 12-aastane, ütles tüdruk oma vanemate kohta, et need võiks juba lahku minna, oleks kodune õhkkond natuke rahulikum. Sellest, et midagi valesti oli, said kõik neli last aru juba paar aastat enne seda. Tihti on ka tegemist suhtega, kus ollakse juba nii kaua koos olnud, et ei viitsita enam uut suhet ette võtta. Milleks vaeva näha uue suhte üles ehitamisega, kui vana küll logiseb kuid püsib kas või enam-vähem koos? Kummaski eelmainitud suhtevormis ei ole enam armastusest erilist juttu.
On harjumus, kiindumus, rahulolu, leppimine olukorraga, kuid armastus? Kõik otsivad armastust, seda “õiget”. Võib olla, et olen armastuse jaoks liiga realist. Armastust on alati mõistnud kõige paremini artistid, kunstiinimesed ja nii edasi. Need, kelle fantaasial pole piire ja kelle elutöö käibki suuresti just põhinedes armastusel, selle kaudu. Tean, mida tähendab “liblikad kõhus” tunne, kuid see pole ju ka armastus. See möödub, kirg vaibub ju ühel hetkel, varem või hiljem, ühel või teisel põhjusel.
Võib olla, et ootan armastuselt liiga palju. Tegelikult ootan ju vaid seda kõikehaaravat kosmilist müstilist tunnet, millest kõik räägivad, mis lööb kogu maailma pea peale ja peab vastu nii aja, ruumi kui igapäevaelu vastupidavuse proovidele. Samas on juba ürgajast käinud inimloomuse juurde tahe omada rohkem kui olemas. See on läbi ajaloo viinud edasi suuri vallutajaid, leiutajaid ja kõiki, kelle nimesid me ajalootunnis õppisime.
Kas armastus on ehk see, kus peaks piiri tõmbama? Kui tunned, et armastad, või et oled sellele nii lähedal, kui suudad mõistusega ette kujutada, kas see on see punkt, kus peaksid lõpetama millegi rohkema ihkamise ja leppima sellega, mis sul on? Täiuslikkuse poole püüdlemine on mõttetu — seda on peaaegu võimatu saavutada.
Kuid kas tõesti leppida sellega, mis elu hetkel pakub? Mis saab siis, kui oled oma valiku teinud ja ilmub välja keegi, kes on veel lähemal Sinu ideaalile? Millal lõpetada otsimine ja rahulduda sellega, mida oled saavutanud? Kas keegi üldse teab vastust nendele küsimustele?
