Mingil hetkel tuleb siiski üks ilus ja tore noormees (võib-olla mitte küll päris prints) ja sa lubad püsida tema kõrval heas ja halvas ning igavest truudust peale selle. Kui kaua kestab aga igavene truudus ehk kas monogaamia on olemas?

Esimestel aastatel tundub küll, et muinasjutt sai tõeks ja igavene õnnelik elu on alanud. Siis tulevad aga päevad, mil tõused, viid lapsed kooli-lasteaeda, ise kontorisse, õhtul koju, söök lauale, voodisse ja hommikul kordub kõik taas. Meest näed peamiselt toidulauas, kus sind ärritab juba ka viis, kuidas ta suppi sööb, rääkimata sellest, et voodis ei koge te juba ammu midagi uut. Samas, armastus ei ole ju iseenesest kuskile kadunud, lihtsalt kirge pole, uudsus ja maagilisena tundunud võlu on juba aastate eest haihtunud.

Paljud väidavad, et igavene romantika ja kirg on võimalikud, kuid kas tegelikult on ikka reaalne olla igavesti armunud ühte ja samasse inimesse. Just nimelt armunud, nii et kõhus liblikad lendavad ja sa kõndides vaat et maad ei puudutagi. Kui keegi sulle seda vahetevahel võimaldab, on see siis nii vale? Ennast ihaldusväärsena tundes muutume ju ka ise kaunimaks, pöörame endale rohkem tähelepanu ja kerkinud enesehinnang aitab paremini elu korraldada ka kodus. Ehk märkab ka abikaasa seda ning nii võib pikas kooseluski värskust tunda. Tundub nagu võiksid kõik olukorrast võita, kuid samas ei ole see nii lihtne. Mõnda painab süütunne, teist julguse puudus, kolmas ei oska keerulisemaks muutunud olukorraga enam toime tulla.

Mis siis ikkagi on õige, elada kord valitud unistuste printsiga rutiinseks muutunud elu, lootes, et ühel päeval on kõik nii nagu alguses või lõpetada mingil hetkel pikale veninud suhe ja alustada üldse puhtalt lehelt? Või on armukese pidamine siiski üks normaalne elu osa? Kallid Naisteka lugejad, mida teie arvate?