Kuigi me saame ideaalselt läbi (mees hoiab ja imetleb mind), on mul viimasel ajal tekkinud kahtlused, et mul ei ole tema vastu piisavalt seda õiget tunnet voodis, st õiget keemiat (mehel on kõik hästi sellega). Tean, et iga mehega ei teki sellist sobivust voodis, kõik mehed ja naised ju ei sobi.. kogemusi mul on ja need ongi mind vist ära rikkunud, tahan seda kõige paremat. Otsin endale hetkel suhet mitte superseksi järgi, vaid pere loomise eesmärgil ja samas ei taha kuidagi leppida kehvema seksiga.

Suhe on alles alguses ja kõik peaks särisema. Elu on näidanud, et seda tunnet ei võlu kuidagi ise välja, see kas on või ei ole. Ilmselt ma ei saanud alguses päris aru või siis mõtlesin, et aja jooksul tunne muutub paremaks, harjun jms.

Miks sellised praktilised kaalutlused? Selles on süüdi ka hiljutised kogemused, kui sain aru, et ainult viimase peal keemiaga ei tee samuti elus  suurt ära (kui meesterahvas on töötu näiteks pikka aega, ega ärata usaldust, et temaga peret luua). Kuna olen 33aastane ja lapsi veel ei ole, siis on mul palju, mille üle kaaluda.

Olen hakanud kahtlema, kas see kõik ikka on õige. Samas pole veel midagi ette võtnud. Üritan mõelda viis korda, enne kui midagi lõplikku otsustan. Kas on kedagi, kellel algas suhe analoogselt ja tunded on aja jooksul kasvanud? See tundub ainsa lootusena, sest aseksuaalseks ennast ei pea, et suudaks niimoodi kaua elada.