Mul ei ole tema vastu mingeid seksuaalseid ihasid või midagi muud sellist, aga asjaolu, et ma temast nii pagana palju hoolin nii lühikese ajaga ja tema peale kogu aeg mõtlen, tekitab minus segaseid tundeid. Üldiselt olen ma üsnagi külm ja vähese empaatiavõimega inimene, kuid tema tuju ja enesetunnet tajun hetkega ning see teeb mind alati ülikurvaks, kui ta õnnetu on. Olen ka selline inimene, kes on oma tunnetest, haavatavusest teistele kunagi ei räägi, kuid temaga olen ma hakanud selliseid asju jagama.

Mul pole kellegi teisega kunagi nii tugevat sidet/tõmmet olnud ja ma lihtsalt ei suuda temast eemal olla. Otsin igal võimalusel tema lähedust ja olen märganud, et sama teeb ka tema... Meil on lihtsalt hea koos olla ja enamus ajast on siis meil peas totakalt rõõmsad naeratused. Kardan juba, et teised hakkavad midagi arvama...

Samuti teeb murelikuks minus viimasel ajal tärganud tugev soov teda puudutada - kallistada jms aga mitte seksuaalse alatooniga. Kuid olen end kogu aeg tagasi hoidnud, pole teda puutunud, sest kardan, et see jätab väga kahtlase mulje ja hirmutab ta ära.

Kuna ma pole harjunud intiimsuse ega füüsilise lähedusega, siis tundub see kõik mulle kuidagi nii hirmutav, võõras ja lausa perversne. Tekib tõesti kahtlus, et ma olen lesbi, kui ma ei suuda teisest naisest eemale hoida, olen temasse totralt kiindunud ja mul on pidevalt tugev tung teda puudutada, emmata, kaitsta ja hoida.