"Kas ma paistan väljapoole täitsa hull, et isegi lapsed mõistavad, et ma ei saa oma eluga hakkama?"
Üheksas osa Naisteka järjejutu sarjast "Jõulud parima sõbraga", mille keskmes on kolme lapse ema Lilian, kes töötab kahel töökohal ja ootab oma elu pöördepunkti.
Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
9. Kadumata kadunud asjad
Kerin kodulehel allapoole ning salvestan ostukorvi ka Marleeni talvesaapad. Poistele sobivad jalanõud olen juba lisanud. Pärast Marleeni jalanõude lisamist eemaldan ostukorvist Priidu talvesaapad. Otsisin eile ta eelmise aasta omad välja ning need peaks veel minema. Kinnitused on küll juba kulunud, aga ehk peab vastu.
Vaatan nõutult summat, mis Henry ning Marleeni talvesaapad kokku maksavad ning panen kodulehe lihtsalt kinni. Mul pole õrna aimugi, millal sellise raha kokku saan. Ja see on soodsa hinnaga jalanõude e-pood. Isegi, kui kingiksin saapad lastele jõuludeks ja seega jõulukingitust ei teeks, oleks see päris suur summa.
Novembikuu elektri ning kommunaalide e-arved juba saabusid. Nagu kartsin, söövad need suurema osa mu raamatulao töötasust. Teatrist saadav palk läheb Janarile ja meile endale võetud kiirlaenude tasumiseks.
Kas on kuidagi võimalik, et kui arvuti praegu välja lülitan, siis kaob kogu see mure ära? Või kui kinnitan endale, et olen ikkagi oma elufilmi peategelane, siis äkki ilmub nüüd mõni Robin Hood, kes kotitäie sularaha mu korteri ukse taha jätab?
Või pean leppima sellega, et minusugused tavalised inimesed lihtsalt loevad toidupoes sente, arvutavad, planeerivad iga ostu ning võtavad endale kolmanda töökoha?
Ilmselt nii ongi.
See tähendab, et töötaksin ka nädalavahetustel, mis mul praegu veel vabad on.
Telefoni piiksumine annab teada saabunud teavitusest. E-kool! Avan teate.
“Henry ei osalenud täna kehalise kasvatuse tunnis, sest puudusid riided. Hinne E,” loen teatest.
Olen sada protsenti kindel, et poiss läks hommikul kooli trennikotiga. Kuidas on võimalik, et tal riideid kaasas polnud? Otsustan asja uurida ning kirjutan õpetajale vastuse:
“Henryl olid hommikul kooli tulles spordiriided kaasas. Seda, miks ta nendega tundi ei jõudnud, ei oska ma öelda. Samas on aga minu jaoks arusaamatu, kuidas saab laps kehalises kasvatuses hindeks E, kui tal isegi riideid polnud? Milliseid tema kehalisi võimeid see hinne näitab?”
Mõne minuti pärast saabub kehalise kasvatuse õpetajalt uus vastus:
“Henryl on väga tihti spordiriided puudu ning seetõttu ei saa tunnis kaasa teha. Kehalise kasvatuse hinne ei näita vaid kehalisi võimeid, vaid ka tundides kaasategemist ning hoolsust.”
See on minu jaoks uudis. Arvasin, et hoolsuse jaoks on koolis eraldi hinne? Jätan aga kirjavahetuse õpetajaga pooleli, sest Henry jõuab koolist koju.
“Miks ma kuulen õpetajalt, et sul on kehalise kasvatuse riided pidevalt puudu ning seetõttu tulevad tunnis väga halvad hinded?” laon poisile ette, kui ta esikus riidest lahti võtab ning spordi- ja koolikotiga minust mööda püüab laveerida. ,,Ja sul ju on spordikott kaasas,” olen üllatunud. Hingan korra sügavalt sisse, et ennast rahulikuna hoida.
“No … tunni ajal oli see kuhugi kadunud,” hakkab poiss mulle otsa vaatamata selgitama. “Ma jätsin selle garderoobi … ja siis pärast seda enam polnud … ja siis pärast jälle oli … ma ei tea, kust see sinna tagasi sai,” puterdab poiss.
Lasen Henryl minust mööda minna ja asjad poiste tuppa ära viia.
“Henry, palun tule siia,” kutsun poisi seejärel endaga koos elutuppa. Istun ja näitan, et ka Henry minu kõrvale diivanile tuleks. “Palun räägi mulle nüüd väga ausalt, et mis tegelikult toimub. Võiksin su peale siin tige olla ja karjuda ja kakelda selle pärast, aga ma tahan päriselt ka teada, et mis tegelikult toimub. Äkki ma saan kuidagi aidata.”
“Sa ei saa aidata,” vastab poiss kiiresti. Ühelt poolt olen rahulolev, sest järelikult mõistsingi õigesti, et midagi on lahti. Teisalt paneb muretsema, et mis on see, mida Henry pole isegi valmis mulle rääkima?
“Miks sa nii arvad?” küsin rahulikult.
“Sest sul on endal nii palju muresid ja oled nende pärast nii väsinud, et ma ei taha sind rohkem kurvastada,” lausub Henry pilguga vaipa puurides.
“Oh, Henry,” tõmban poisi endale lähemale ja kallistan teda. “Tean, et olen pidevalt mures ja tõesti on olnud … keerulised ajad, aga sina ja Priit ja Marleen olete minu elus kõige tähtsamad. Ma tõesti tahan, et sa julgeksid mulle rääkida, mis toimub? Miks sa saad halbu hindeid aines, mida tegelikult väga hästi oskad?”
Henry puurib jätkuvalt pilguga vaipa, nii et olen juba tõsiselt mures, et sinna tekib varsti auk.
“Ma ei taha sinna tundi minna,” pomiseb ta varsti.
“Sulle ju meeldib sport. Trennis käid hea meelega,” ei saa ma aru. Mõistan, et tõstan juba vaikselt häält ja sunnin ennast aas rahulikuks.
“See on teine asi. Trennis on meil jalgpalliklubi riided. Kehalises aga … seal on paar poissi, kes mind norivad,” tunnistab poiss.
“Riiete pärast?” ei suuda ma uskuda. Eriti kuna just Henryle ostsime aasta algul uued spordiriided. Marleen pidi seekord leppima eelmise aasta omadega.
“Jah,” on poisi hääl veel vaiksem. Henry tõmbub üha rohkem kössi, justkui see kõik oleks tema süü. “Eriku arvates ei ole need õige firma omad. Ja siis ta …”
“Ta … mida?” julgustan poissi edasi rääkima.
“Erik tuleb mulle kogu aeg tunnis kallale ja ma ei kannata seda. Ja siis kui ma teda vastu lükkan või endast eemale tõukan, siis ütleb õpetaja, et ma segan tundi ja saadab mu eemale ning paneb tunni eest jälle E,” pahvatab poiss järjest endast välja selle, mida on minu eest varjanud. “Ma parem ei lähe sinna tundi, sest nagunii saan halva hinde. Aga siis vähemalt ei saa Erik mind kiusata ja norida.”
Hingan sisse ja välja. Veel korra. Kallistan Henryt sõnatult. Pisarad tikuvad silma. Mu pojal on selline suur mure ja ma ei teadnud sellest. Ei märganud. Ja nüüd, kui ma ka tean, mida ma teha saan? Henryl on uued spordiriided. Oleks, et need on vanad ja kulunud, siis ostaksin uued. Millalgi…. Aga nendega on kõik korras.
“Kus siis õpetaja sel ajal on, kui Erik neid asju teeb?” küsin vaikselt.
“Erik oskab kõike teha õpetajale märkamatult. Isegi kui õpetaja on samas ruumis, siis ta ei märka, kui Erik mind lööb või tõukab. Õpetaja ei usu ühtegi asja, mida ma ütlen, sest Erik tavaliselt hakkab kohe karjudes mind süüdistama. Ja Erik on hea sportlane. Käib võistlustel. Nii õpetaja mind ei usugi,” selgitab Henry nukralt.
“Sina oled ju ka hea sportlane,” kinnitan.
“Mitte koolis. Püüan hästi aeglaselt joosta, sest siis saan Erikust eemal olla. Hinded on halvemad, aga pääsen temast vähemalt natukesekski,” tunnistab poiss.
Seedin kuuldut. Vähemalt on Henry halbade kehalise kasvatuse hinnete müsteerium nüüd lahendatud. Aga minu jaoks veel üks lahendamatu ülesanne juures. Ülekohtune kehalise kasvatuse õpetaja on veel mõistetav, aga hirmutavam on, et mu enda laps ei julgenud murega minu juurde tulla, sest arvas, et mul on probleeme niigi palju?
Kui segamini mu elu tegelikult on? Kas ma paistan väljapoole täitsa hull, et isegi lapsed mõistavad, et ma ei saa oma eluga hakkama?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.
