Meil on selline probleem peres, et mees kipub ära kulutama kõigepealt enda raha oma hobidele ja nipsasjakestele ning siis tuleb minu käest juurde küsima. Suhte algul tundus see mulle naljakas ja ma ei pööranud sellele erilist täjelepanu, aga nüüd käib see mulle järjest enam pinda. Ta ei oska üldse rahaga ümber käia, suhtumine on stiilis “raha tuleb, raha läheb”. See, kuhu ta läheb, pole oluline, sest raha ei taha seismist ja peab olema pidevalt liikumises, et teda alati juurde tuleks, vot sellist häma aetakse mulle pidevalt.

Hea küll, kuluta siis oma raha, aga see, kui minu teenistuse kallale kiputakse, häirib küll. Kasvõi sellega, et kuu teisel poolel pean mina poest toitu ostma, sest tal pole enam arvel nii palju, samuti jäävad minu kanda suuremalt jaolt kodukulud, näiteks telefoniarved, peldikupaberist ja hambapastast rääkimata. Siiani ei ole me sisse seadnud mingit ühist rahakassat, nagu teistes peredes kombeks, sest minu põhimõte on see, et mõlemad peaksid võrdselt panustama.

Nüüd võtsin kasutusele drastilised meetmed ja valetasin julmalt näkku talle, et mu palk vähenes. Tegelikult isegi suurenes, aga ma ei taha talle seda öelda, sest siis planeerib ta mu palgatõusu sujuvalt oma uutesse tossudesse või käekella ära, sest neid asju on tal millegipärast iga kuu vaja. Kuna ta ei oska majandada, ei ole tal vaja teada, kui palju ma tegelikult teenin.

Tegelikult mõtlengi seda kirja üle lugedes, et tundub, et siit head nahka ei tule. Kas ma tõesti pean oma kõige kallimale inimesele valetama oma palga suuruse, et ennast säästa? Mina olen üritanud temasse austusega suhtuda, aga tundub, et tema tallub mind jalge alla ja kasutab ainult ära, et oma edevust rahuldada.

Kas teie teate täpselt, kui palju teie kaasa teenib? Kuidas teil on rahaasjad jaotatud?