Pokaal veini või šampust käib ju iga ürituse juurde ja kes ei võta, sellele vaadatakse viltu või öeldakse otse: sa oled imelik!

Ma olengi veidrik, sest ma tõesti ei tarbi alkohoolseid jooke. Õlut ka mitte. Isegi siidrit mitte, kuigi seda ei peetagi enam alkohoolseks joogiks, vaid pigem liigitatakse limonaadide hulka.

Viina võtsin viimati viis aastat tagasi.

Ma ei valinud karsklase elu seetõttu, et oleksin olnud varem padujoodik, kes end igal nädalavahetusel mälukasse jõi ja nädala sees end veini või õllepudeliga kosutas ning kel seetõttu maks üles ütles. Tarbisin mõistlikult, olin n.ö social drinker — pidudel või jaanipäeval võtsin koos teistega napsu, tuli ette ka oma piiride ületamist ja tuumapohmelle. Ehk siis olin täiesti normaalne noor inimene.

Nüüd olen ikka veel noor inimene ja pean end ise endiselt täiesti normaalseks. Seda veendumust üritatakse aga liigagi tihti ümber lükata ja neid üritusi, kus ma pean oma vaatevinklit selgitama, on väga palju.

Normaalne pole karsklus, vaid purjusolek

Ma siis selgitan teile ka. Esiteks — purjus naine on maailma kõige rõvedam vaatepilt. Veel rõvedam on ainult purjus ja suitsetav naine. Teiseks — lõbutseda saab ka ilma oma keha mürgitamata. Kui hävitavalt mõjub alkohol naise välimusele, ei pea ju üle kordama? Mida teeb alkohol su mõistuse, mälu ja maksaga, see vist ka ei vaja selgitamist. Ma lihtsalt võtsin ühel kaunil päeval vastu otsuse, et alkoholi tarbimisega ja oma keha mürgitamisega on nüüd lõpp ja pärast seda ei ole ma enam tilkagi võtnud.

Mind paneb imestama, et normaalseks ei peeta mitte karsklust, vaid hoopis purjusolekut. Et ka ilma alkoholita on võimalik lõbutseda, seltskonda nautida ja peotuju üleval hoida, tundub inimestele täiesti võimatu, uskumatu ja lootusetu. No kuidas sa ei võta mitte ühtegi lonksu? Isegi mitte poolt lonksu? Natukene? Proovi vähemalt?!

Vägisi viina mahla sisse

Ühel koosviibimisel juhtus kord, et mõned purupurjus „heasoovijad” võtsid heaks ka mind „ümber pöörata” ning kallasid mu apelsinimahla sisse viina. Lootuses, et ma ei saa aru, joon end ka täis ja hakkan siis koos nendega laua peal striptiisi tegema. Ma keeldusin, kallasin kokteili ära ja valasin endale uue puhta mahla asemele. Selle peale noored solvusid, kukkusid lärmama ning vihastasid, et ma hea joogi raisku lasin. Sellesse seltskonda pole ma enam läinud.

Kui ei joo, oled kuivik!
Normaalne pole enam karsklane, vaid see, kes pidudel ikka klaasi tõstab. Normaalne on end igal nädalavahetusel mälukasse võtta. Normaalne on täis peaga tänaval või mõnes muus avalikus kohas karjuda, lärmata, urineerida, oksendada, seksida ja järgmisel päeval oma saavutustega sõprade ees kelkida.

Teinekord läksin tuttavaga välja. Mina jõin teed, tema siidrit. Õhtu edenedes sõbranna tuju järjest tõusis, hääl valjenes ja žestid elavnesid. Siis tuli mu purjakil sõbrantsiga tutvust tegema üks noormees, kes hakkas kangesti peale käima, et ostab meile joogid. Mina palusin teed, sõbranna siidrit, kuid kutil oli plaan hoopis teine — tema oli otsustanud meid tequilashotidega kostitada. Mina keeldusin viisakalt, noormees üritas esiti mind ümber rääkida, kuid taipas siis, et mul on tõsi taga ja ostiski mulle tee. Neiuke aga tõmbas mu kõrvale, karjus, et ma olen täiesti ennekuulmatult ülbe tõbras, et julgen sellist üliägedat noormeest niimoodi solvata. Kui antakse, tuleb võtta, oli tema moto. Ma olevat sellise käitumisega teinud ennast nii temast kui sellest kutist tähtsamaks — kes mina olen, et julgen niimoodi tequilast keelduda?!

„Kuivik!” põlastas ta veel üle õla tagasi vaadates ja noormehega koos lauda suundudes. Kui kuivik, siis kuivik. Õhtu oli minu jaoks lõppenud.

Sugulased on võimatud!

Kui firmaüritustel ja ametlikel bankettidel toon pokaalist keeldumise vabanduseks, et olen autoga, siis koosviibimistel sugulaster juures tuleb mul iga kord kedrata ühte ja sama linti. „Ma ei võta, sest ma ei tarbi alkoholi. Leian, et ma ei pea end mürgitama, oskan niisama ka lõbutseda ja lõbus olla. Ei, ma ei ole rase, haige ega peast põrunud. Ei, ma ei ole moslemiks hakanud.”

Kui minu juuresolekul üritatakse veel head nägu teha, siis jutud selja taga ületavad küll igasuguse mõistuse piiri. Olen korduvalt kuulnud, kuidas minnakse kööki „salatit tooma” ning seal lahatakse põhjalikult mu veendumuste tagamaid. „Peps! Meie viin sellele preilile ei sobi, tema tarbib ainult neid peeneid väljamaa marke! Ju tal ikka tervis käest ära on! Eks varsti näeme, kuidas kõht kasvab,jne.”

Mind paneb lihtsalt imestama, kui sügavale on alkohol oma juured meie ühiskonnas ajanud. Et normaalne pole enam karsklane, vaid see, kes pidudel ikka klaasi tõstab. Normaalne on end igal nädalavahetusel mälukasse võtta. Normaalne on täis peaga tänaval või mõnes muus avalikus kohas karjuda, lärmata, urineerida, oksendada, seksida ja järgmisel päeval oma saavutustega sõprade ees kelkida. Ma eelistaksin rääkida pigem millestki muust. Näiteks meenutada õhtul räägitud jutte, kohatud inimesi, muusikat vms.

Ma ei joo, sest ma ei taha. Miks on sellest nii raske aru saada?