Kas me oskame andestada?
Nüüd tean, et koerust võib teha, sellest ei pääse, kuid teha tohib vaid sellist, kus teised kannatama ei pea. Piire tuleb teada ja tunnetada. Kui on üle piiri astutud, tuleb samm tagasi astuda ja andestust paluda. Andeks palumine aitab enda küpsust paremini mõista.
Õigeusklikud ja veel mõned usundid või sektid, kogevad oma elus seda igavest ringi — patt, patukahetsus, pihilkäimisel andestuse saamine — üpris sageli. See puudutab nii peresisest temperameti kui ühiskondlikku elu. Kui palud andeks, saad ka. Luterlastel on ja jääb patt patuks, kogu eluks. Kuigi palud andeks ja annad andeks, patuseks jääd igavesti.
On see alandlikkus või hoopis eneseväärikus? Ei teagi, kuid kindel on, et see on lugupidamine ümbritseva suhtes. Naised võtavad süü omaks enam emotsionaalsel foonil, mehed ratsionaalselt ja loogikat kasutades. Pole oluline, milline on põhjus, oluline on andeks küsida ja andestust saada. Naised paluvadki enam andeks kui mehed. Ja õige ka — targem annab järele. Või astuvad nad enam üle piiride, kombates neid?
Hoopis iseasi on teise poolega. Kannatanu, solvatuga. Andestamiseta andeks ei saa. Asi jääb lahendamata ja hakkab elama oma vaenuelu. Teinekord kandub isegi põlvkonnast põlvkonda. Vähem mõtleme sellele, et mingigi purunenud suhe, katkine asi, ülekohtune tegu nõuab meie energiaväljas endale osa ka meie eluenergiast. Kui selliselt hooletult oma jõudu raiskame ja vangistame, jääme ka ise kiiremini kössi. Algul vaimselt, hiljem ka füüsiliselt.
Andeks palumine võiks esmalt toimuda mentaalselt. Kui kogu tekst ebameeldivast olukorrast/sündmusest on endale võimalikult täpselt sõnastatud, siis oma andestuspalve ka solvatule välja öelda. Alles sõnastatud palve avaldamine teadvustab äparduse sisu ning andestamine vabastab mõlemad pooled.
Kui aga andeks ei anta?
Siis pole solvatu veel valmis oma pahameelt lahustama, jahutama. Ta ei suuda juhtunut unustada või mõistma juhtunus osalejate motiive. Ta elupilt nõuab endale jätkuvat dominanti ümbritseva suhtes. Sageli jääb just ebameeldivusi kogenud inimene just sinna oma eluga nagu kinni ja ei suuda avaramalt ümbritsevat tunnetada. Siis öeldakse, et ta maailm varises kokku. Näete siis kui oluline on, et me ikka vaataksime enne ette kui oma mingit, teisi riivavat, plaani ellu hakkame viima. Me võime oma teoga, sõnaga, teise inimese lausa hävitada. Ja siis oleme sunnitud edasi elama juba oma süü vangina. Jääb süütegu meie elus lunastamata, andestamata, kandub see üle meie järglaste kohustuste hulka. Ilma andestuseta pole lunastust. Vihaga elamine lähima tutvusringi elu meeldivaks ei tee. Ja uksed avanevad meditsiinilistele muredele. Hoidku looja nende eest.
Kui võtad vabandamise-toiminguid pinnapealselt, näed kõrvalt vaadetes välja kui tohman ja sinu paheline märk jääb sulle külge.
Seega palu andestust, ja anna andeks - mitte allaandmiste märgina, vaid oma suhtumise korrigeerimisena. Ja märguandena, et kes meist siin elus ikka ilma oma süüta on.
Sest on elu selleks liiga lühikene, et veel lisaraskusi endaga kanda.
