Meie kokkusaamised ei ole intiimset laadi, sest see mees ei ole päris üksi. Jah, ta elab koos naisega, abielus küll ei ole, kuid üle 15 a koos elatud küll ja pea täiskasvanud laps samuti, kes elab juba oma elu. Tean, et elavad pigem harjumusest koos ja mees õnnelik ei ole, kuid ikkagi, elavad ju koos.

Mulle meeldib temaga kohtuda ja vaikselt lootsin, et mingi aeg ta teeb selle otsuse ja astub sellest kooselust välja ja valib minu. Nii on ta ka meie ühisele tuttavale rääkinud, et soovib minuga suhet, kuid kuna teisega nii kaua koos olnud, siis pole see laiali minek nii kerge midagi ja kuna ta väga hooliv, siis ei taha naisele haiget teha. Mõtlen,et kas peaks temaga suhtlemise ära lõpetama?

Mind häirib see, et kui ta ka oma naisega kõik ära lõpetab, siis võib-olla hakkan mina end süüdi tundma, sest ma ei taha teiste suhteid lõhkuda. Olen dilemma ees ja ei tea, mis on õige mis on vale. Muidugi võin temaga edasi sõber lihtsalt olla, sest tundes teda, ma tean et enne kui ta vaba ei ole, ei lähene ta mulle intiimselt, seega ma ei peaks põdema. Kuid, jällegi, kaua see protsesss kõik veel kesta võib?

Näen, et mõlemad piinleme, ehk siis tahame üksteist, kuid oleme mõlemad põhimõtetega inimesed. Olen kuulnud, et meeste puhul see nii tavaline, et enne kui 100 % kindlad ei olda, et uue naisega tahetakse koos olla, siis vana suhet ära ei lõpetata… Kas peaksin veel mingi aeg ootama, kuni ta selgusele jõuab? Kuidas üldse oleks õigem käituda?…ja olla?