Kas mehed surevad tõesti välja?
On fakt, et mehed on kaotamas oma mehisust. Aina sagedamini ei hinda naised neid enam. Kas nad siis surevadki varsti välja, nii nagu mammutid ja dinosaurused omal ajal?
Enam kui kaks tuhat aastat tagasi kirjutas vanakreeka komöödiakirjanik Aristophanes: „Naised alluvad meile. Ometi võib iga arukas olevus, kui teda rõhutakse, mässu tõsta. Just seetõttu võivad naised meie üle võimust võtta“.
Kaasaegne inglise teadlane Steve Jones kirjutab aga: „Tsivilisatsioon on viinud selleni, et mehed on üle parda heidetud. Tulevikus ei vaja naised isegi mitte mehe seemet“.
Jätkem teooriad teoreetikute südametunnistusele, kuid fakt on fakt. Tõelisi mehi pole peaaegu jäänudki järele.
Eva ei taha Aadamat
Meil on aina raskem leida endale pere loomiseks partnerit. 80-ndatel aastatel tuli iga 1000 inimese kohta igal aastal üheksa pulma. Hetkel on neid umbes viis. Seejuures ei ütle mitte mehed meist lahti, vaid vastupidi!
Tänasel päeval on üsna keeruline kohata head ja korralikku meest. Ja kui kohtadki, siis on ta tõenäoliselt juba abielus. Nii kurdavad naised, kes on muutunud üpris nõudlikeks. Nad tahavad enda kõrval näha väärilist meest, kuna nad on hakanud ise endasse rohkem investeerima. Naised otsivad mehi, kelle eest ei pea hoolitsema ei emotsionaalses ega ka finantsilises plaanis.
Kaasaegsed naised ei tunnetagi erilist vajadust perekonna järele. Sõprus on saanud meeste ja naiste suhetes normiks. Varem oli peredes rohkem lapsi, abikaasad tegid ühiseid investeeringuid, samas jäädi sageli formaalsetesse suhetesse. Perekonnad olid tugevamad, paaridel oli rohkem järglasi. Naised aga ei oodanud meestelt ei mõistmist ega ka erilist hellust.
Täna tahetakse partnerilt palju rohkemat: head figuuri, intellekti ja ka paksu rahakotti. Mees peab hoolitsema oma välimuse eest ning talle peavad meeldima isegi romantilised komöödiad! Kuid, nagu näitavad uuringud, suhtub ühiskond paremini mehelike omadustega naistesse kui naiselike omadustega meestesse.
Tsivilisatsiooni areng viimastel aastatel on mehe kuju hägusemaks muutnud. 80% ankeetidele vastanutest on nõus sellega, et kaastunne ja alandlikkus on tüüpilised naiselikud jooned. Hulga keerulisem on aga määratleda mehelikkust. Peaaegu pooled vastanutest kinnitavad, et mehelikud jooned on domineerimine ja agressiivsus. Naised on aga muutumas enesekindlamateks, püüdes oma isiksust arendada. Selle poole ärgitavad neid liikuma ka massiinformatsiooni vahendid. Meeste jaoks on aga näidiseid jäljendamiseks liialt vähe. Kaasaegne mees lihtsalt ei teagi, milline ta olema peaks!
Naine väljub varjust
Isegi kui oleme otsustanud kestvate suhete kasuks, tunneme sageli alateadvuslikult, et meie armas ja ainus ei suuda meiega sammu pidada. Ning me sulgeme siis selle fakti ees silmad. Lapsed vajavad ju isa. Seetõttu ei hakka me tähelepanu pöörama asjaolule, et oleme perekonnas kõige tähtsamad.
Oleme oma kallitest partneritest haritumad. Seda fakti on hakatud täheldama juba möödunud sajandi 80-ndatel aastatel. Tol ajal läksid noormehed õppima „korralikke mehiseid“ ameteid (lukksepad, mehaanikud…). Tütarlapsed aga jätkasid õpinguid kõrgemates õppeasutustes. Õige pea eristusid isegi „naiste ülikoolid“ — humanitaarsed ja majanduslikud. „Meeste ülikoolid“ olid aga tehnilised.
Kaasaegne naine on oma partnerist ka psühholoogiliselt tugevam. Ta suudab kiiremini taastada oma jõuvarusid ning on võimeline püstitatud eesmärgi nimel rohkem välja kannatama.
Eks ajalugu on meid karastanud. Pärast sõda pidid naised tugevad olema. Vaja oli ju üksinda oma peret toita. Seejärel, 80-ndatel, tuli läbi elada defitsiit ning lõputud järjekorrad. See kõik on teinud meist ettevõtlikumad ning hästi organiseeritud inimesed. Samal ajal on mehed muutunud aina pessimistlikumaks. Neil pole olnud motivatsiooni tegutsemiseks. Selle eest on neil alati olnud käepärast suurepärane ettekääne: „Ma ei saa mitte midagi teha, sest elan sellises süsteemis“. Ning ilma igasuguste süümepiinadeta on nad asunud alkoholi pruukima. Ja nii see kõik läinud ongi…
Kuhu on kadunud minu kauboi?
Tugevamal poolel on tänastes oludes raske. Lisaks kõigele kritiseerib veel nainegi teda, arvates, et nii asub ta tegutsema. Pole siis imeks panna, et mehed on tõusnud kaitsepositsioonile. Psühholoogid aga kinnitavad: „Kui rünnatav asub end kaitsma, siis lähevad tema lood veelgi halvemaks“.
Nii on see terves maailmas. Nagu kinnitavad uuringud USA-s, tunnevad pooled noorukitest tütarlaste domineerimist, ning ka enamus täiskasvanud mehi mõistab, et on naistele kaotanud. Mehed on veendunud, et nad on halvemini organiseerunud, et neid tabab kergemini stress ja ka igasugused kiusatused ootavad just neid. Ning seda kinnitavad ka faktid. Ometi näib, et meie siinsed mehed ei suhtu sellesse veel kuigi tõsiselt.
Üha sagedamini on nõrgema soo esindajad hakanud valima mehelikke erialasid. Viimastel aastatel on paljud naised asunud tegelema äriettevõtlusega. Samas on palganumbrid meeste kasuks pöördunud. Kuid suuremates ettevõtetes ning suuremates linnades eelistatakse töölevõtmisel siiski naisi, kuna nad on aktiivsemad ja töökamad.
Kõigele lisaks taluvad naised kergemini ka töötaolekut. Meie mured töö kaotamise tõttu kaovad suhteliselt ruttu ning me otsime endale kiiremini uue töökoha. Veetes aga pikki päevi kodus, leiame ikkagi endale tegevust. Mehe jaoks on aga töökaotus tohutu löök tema enesearmastuse pihta. Mees pole võimeline kaua kodus istuma ja lastega tegelema. Vastavalt uuringutele veedab keskmine isa lapsega aega telerit vaadates või lapse mängu jälgides. On ilmselge, et selline isa ei püüa oma poja või tütre silmis kangelaseks saada.
Mees kodus
Kaunima soo esindajad tunnevad senini suuremat vastutust kodu ja laste eest. Alles hiljaaegu eeldasid teadlased, et XXI sajandi tsivilisatsioon jagab pererollid ümber. Kui juba naine on tööl „mees“, siis on tal kodus ju vähem kohustusi. Mehest saab aga omakorda hea koduperemees. Kuid teadlased eksisid.
Keskmine mees pühendab kodustele toimingutele ei rohkem ega vähem kui pool tundi. Naised töötavad praktiliselt kahes vahetuses, kuna ei luba meestel end kodus asendada.
Tõsi see on, et me koristame kiiremini ja paremini. Seda on meile õpetatud lapsepõlvest alates. Mehi aga on hoitud selle eest. Ja kui nad pakuvadki oma abi koristamisel või pesupesemisel, siis me tavaliselt keeldume sellest. Miks? Kuna meie meelest ei saa nad hakkama. Igal juhul me arvame nii. Sest see, mis meie jaoks on lausa must, on nende meelest peaaegu et puhas.
Pealegi kasutavad mehed üldmõisteid. Selliseid, nagu “koristamine“, „toiduvalmistamine“. Naised on aga hulga konkreetsemad. Nemad ütlevad: „Põrand tuleb pesta“, „Vaip — puhastada“. Ometi saavad mehed hea tahtmise korral kõigega hakkama. Tuleb vaid lubada neil koduseid töid teha ning hoiduda kritiseerimisest.
See on aga naistele raske katsumus. Pole ju lihtne loovutada oma mõjusfääri, mille abil ollakse aastaid oma tähtsust esile tõstnud. Paljud naised lausa rõhutavad, et ohverdavad end pere ja mehe heaks.
Loovutades oma õigust juhtida kodust majapidamist näib paljudele meist, et sel moel kaotame oma autoriteedi perekonnas. Seda aga kardame kui tuld.
Me tahaksime, et meie kõrval seisaks mees, kes oleks mehine, julge, jõuline, kes oleks agressiivne vaenlase suhtes ning meile üdini truu. Oleme veendunud, et sellist meest me hindaksime tõeliselt. Kui aga ilmub selline kandidaat, põgeneme hirmunult, kartes, et too hakkab meid liialt kontrollima. Mehistest omadustest ilma jäetud mehed näivad meile küll ohutud, samas aga on nad liiga tüütud. Me ei austa neid vajalikul kombel, et nendega koos elada. Seetõttu elame üksinda.
Erinevad, kuid võrdsed!
Kas siis Aadam kaob tõepoolest maamunalt, kuna Eva teda enam ei vaja? Ilmselt mitte. Naine on ju oma teise pooleta õnnetu. Isegi kui ta otsustab iseseisvalt last kasvatada, jõuab ta mõne aja pärast ikkagi järeldusele, et elul ilma meheta on ka terve rida puudusi.
Püüdkem siis muuta seda kurvavõitu tendentsi. Pöördugem tagasi konservatiivsete väärtuste juurde, siis tulevad ka mehed tagasi. See on võimalus, et sugudevaheline võitlus peatub. Maailm on juba pettunud konkurentsis ja liialt arvestavas suhtumises. Taas on hinnas vaimsus, hingelisus, üksteisemõistmine ja toetus. Me oleme võrdsed, kuid erinevad, sellega peaksime kõik arvestama.
Allikas: Planeta Ženštšinõ, 5/2009
