Kas naistepäev on hea või halb?

Mehed leidsid meile saadetud vastustes ja kommentaarides sadu põhjendusi, miks ei maksa naistepäeva pidada. Naised leidsid õigustusi küll.

Naistelehele saabus 62 kommentaari ja 30 maili mõtteavaldustega, miks pidada või mitte pidada naistepäeva.

Parimaks tunnistas toimetuse üksmeelne kollektiiv Krissi arvamuse:

Oh mehed. Oh naised, kes te pole kunagi olnud üksikud. Eestlane ei naerata tänaval võõrale. Eestlane ei too hea tuju puhul kõigile töökaaslastele ja sõpradele lilli. Üksik naine kipub selles pimedas talves ära unustama, et ta on naine — ta on võrdne mehega igal alal, igal pool.

Olgu tal siis ometigi vastu kevadet see üks päev, kus ka meestele (küll sunnitult, aga siiski) meelde tuleb, et ta on naine, see äratab naises jälle lootuse, paneb tal silma särama, no ausõna! Mina ei näe selles küll midagi halba. Ärgu end nüüd puudutatuna tundku mehed, kes ka muul päeval märkavad närtsinud naisele komplimenti öelda — aga teid on ju nii vähe, nii pagana vähe …

Siinkohal tooks aga ära mõned mailitsi saabunud vastused.

Kaire:
Mis vahet on sellel, mis nimetust mingi päev kannab, on ta tähepäev või lihtpäev. Meeles pidada — olgu ta siis naist, ema, meest, isa, last, sõpra jne — on ju alati põhjust. Ja milleks alati need lilled? Tee parem midagi head — pese ise nõud ära või vii ilma käskimata prügi välja — elementaarne või mis? aga uskuge mind, see mõjub.

Milleks üldse selline poleemika? Nagu otsitaks vabandust, kuidas pääseda paari-kolmekümne krooni väljakäimisest. Või võimalust ennast välja vabandada, et oh kallis ma jälle unustasin, et täna on “see” päev. OK, mehepojad! Unustage, et varsti tuleb naistepäev ja et oleks kombekohane (just kombekohane ja traditsiooniline) lilli kinkida ja parimal juhul kingitus teha. Naised seda ei unusta.

Tehkem naised see päev siis endale võimalikult mõnusaks — meestega või meesteta — lubagem endale, mida hing ihaldanud on. Tehkem üks korralik naistepäev!
Mina igaljuhul teen!
Ka mu partner on sellise lahendusega rahul. Tema pääseb lillekohustusest ja mina üheks õhtust kodukohustusest. (kusjuures! ta annab veel “memmemusi ja taskuraha ka tee peale kaasa) Mida paremat võikski tahta!

Ergo:

Olen igati naistepäeva pidamise poolt. Põhjus on imelihtne — repressiivne mõju. Nimelt kuna muidu vaevalt naisterahvad meeles püsivad, siis naistepäev on see päev, kus kõik armukesed jälle mälusoppi ilmuvad ja tekib paratamatult mingi sisemine sund, mis paneb mind kõigile armukestele lilli ostma ja pisikinke ostma.

Loomulikult on seetõttu ka naistepäev igati hea päev, sest lilled ja armsad kingitused teevad naiste südamed soojaks ja kergesti külastatavateks. See kõik annab suurepärase võimaluse nautida ühe päeva ja ka öö jooksul rohkesti naudinguid, milledele tavapäevadel nii palju aega ja rõhku ei pööraks. Seega on naistepäev igati teretulnud ja arvan, et sellele tuleks ka edaspidi suurt rõhku pöörata, sest iga naisterahvas väärib vähemalt kord aastas ühe kimbu lilli ja enamatki…. :)

Ineken:

Kahju, et seda peab üleüldse arutama, et kas tähistada naistepäeva või mitte. Ise olen arvamusel, et ikka peaks. Ilus on ju saada lilli, kuid siin tulevad mängu mõningad agad. nimelt ma jumaldan kõiki lilli, peale ühe — nelgi ja veel punase nelgi.
Miks?
Mäletan, et stagnaajal kingiti väga palju (ja eriti naistepäeva puhul) nelke, mida punasem seda ilusam. Neid nelke oli nii palju, et mul kadus üldse isu lilli saada. Kõige tähtsam mulle ei meeldi, et meesterahvas toob kohusetundest lilleõie, et kõik teised ju toovad jne. Parem siis ärgu toogu üleüldse. Pole mõtet naisel oodata päev otsa, et kas nüüd mees toob lilled või mitte, siis naine õhtul voodis vihaselt ütleb:“Näh, sa ei toonudki mulle lilli.”

Arvan, et igasugune kingitus ja tähelepanuavaldus peaks tulema südamest ja kui see tuleb kohustusest, siis parem poleks seda vaja teha. Loodan väga, et minu mees toob mulle naistepäeval lilleõie armastusest minu kui naise vastu, mitte kohustusest. Ja kui ta isegi jätab lilleõie toomata, siis ma ei saa vihaseks, ikkagi armastan ma teda ja tema mind.

Janne:

Võtan seda isiklikult — 7. märts on minu sünnipäev, sellel aastal saan 23. Järelikult olen ma pidanud kõik need aastad kui naistepäeva on peetud, taluma seda, et poodidest olid ostetud paremad tordid ja värskemad lilled. Lisaks sellele ei olnud paljudel sõpradel-tuttavatel võimalik minu sünnipäevale tulla, sest pidid terve oma suguvõsa naisliikmetele külla sõitma (seda eriti lapsepõlves kui vanemad otsustasid kuhu minna).

Selle asemel, et rahulikult oma sünnipäeva ja sellega seotud tähelepanu nautida kiskus televiisori poole — missivalimine. Lõppkokkuvõtteks ahastus enese ja teiste üle.

Arvestades eeltoodut leian siiski, et Naistepäev võiks olla ja peaks olema. Minu seisukohast võiks see ainult mõnel sobivamal ajal olla. Näiteks sügisel. Kui mõnel mehel läheb meelest lilli osta(finantsraskuste tõttu), siis saab vähemalt isetehtud kimpudega (N. sügisvärvides lehtede kompositsioonidega) kasvõi kõiki naisi rõõmustada. Niisiis mitte 8. märts vaid 8. september NAISTEPÄEV!

Eve:
Kui niigi 365 päeva aastas on “meestepäev”, siis miks üks nendest ei võiks olla “naistepäev”. Meestele makstakse Eestis täna olulisemalt suuremat palka, neid on rohkem juhtivatel töökohtadel ja valitsusasustustes (kuigi haridustase on neil üldiselt madalam), isegi presidendiks ei pidavat naine veel Eestis kõlbama.

Samas kasvatavad naised üles enamiku tänastest lastest ja teevad igapäevast odavat ja väärtustamata tööd, nagu söögitegemine ja koristamine, ja seda tihti ilma tänuta. Las siis mehed vähemalt sellel päeval panevad naisi tähele ja tänavad neid lilledega.