"Kas panin taaskord meeste usaldamisega mööda? Millal ma küll õpin, et endast ei või kellelegi midagi rääkida?"
Kümnes osa Naisteka järjejutu sarjast "Jõulud parima sõbraga", mille keskmes on kolme lapse ema Lilian, kes töötab kahel töökohal ja ootab oma elu pöördepunkti.
Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
10. Sea ennast esikohale!
Marleen on mitu nädalat koos Tuuli ja Andreasega õhtuti koertega jalutamas käinud. Pika mangumise peale andsin järgi ja nii ma nüüd külmetangi jälle siin õues. Miinuskraadid on mitme nädala jooksul jätkunud, kuid paksu lund pole maha tulnud. Selles mõnesentimeetrises valges olluses saan oma madala säärega saabastega hakkama. Nii pole hullu, et talvesaapaid endale veel lubada ei saa. Detsembrikuu algus on käes, nii et kui mõned kuud veel üle elan, siis ongi mure murtud ja talvesaabaste ostmisele enam mõtlema ei pea.
“Neil tuleb see väga hästi välja,” viipab Andreas tüdrukute poole, kes meist mõned meetrid eespool ilusti tee ääres jalutavad, mõlemal üks koer rihma otsas. Naeratan noogutades. Täna kohtudes mõistsin, miks ma need nädalad koertega jalutamise teemat olen vältinud. Andrease kohalolu häirib mind igal sekundil, mille tema kõrval veedan. See on seletamatu tunne, et selle mehega on miski teisiti.
Andreas justkui õhkaks rahulikkuse mullikesi kogu oma kehaga. Nii tunnengi, et igapäevane särisev närvilisus on temaga koos olles kadunud. Või vähemalt vaigistatud. Või on asi koertes?
“Aitäh, et Marleenile sellist võimalust pakud,” lausun, ise ikka tüdrukuid vaadates.
“Võta heaks,” vastab Andreas. Tunnen, et ta vaatab minu poole, kuid sunnin ennast ikka tüdrukute ja koerte poole vaatama. Mõne aja pärast tunnen, et mees pöörab pilgu eemale. Julgen silmanurgast korraks teda piiluda.
Andreasel on müts silmini pähe surutud ning jope krae külmakaitseks üles tõstetud. Mees on külma eest ilusti kokku pakitud. Samal ajal on ta kuidagi vaba ja rahulik. Jääb mulje, et ta üldse ei leinagi enam. Või kuidas peaks välja nägema inimene, kelle abikaasa on kuus aastat tagasi surnud?
“Näen, et Marleen on pärast koertega jalutamist alati rahulikum. See mõjub talle hästi,” tunnistan.
“Koertega jalutamine mõjub kõigile hästi,” naeratab Andreas.
“Tunnen jah. Ilmselt oli mulle ka seda praegu vaja,” tunnistan.
Andreas jääb seisma ja pöörab minu poole. Enesekaitse ei tööta enam ning pean talle samuti otsa vaatama. Mehe tumehallid silmad on kuidagi müstilised ning tunnen, nagu vaataks mees minust läbi.
“Kas teil on kõik hästi?” üllatab mees otsekohese küsimusega. Paistan vist väga üllatunud välja. Igatahes jätkab mees kiirustades: “Ei, ei, ma ei mõtle midagi hullu. No et … kas kõik on nagu … ma ei teagi … hästi?” Andreas on ilmselgelt kimbatuses.
“Hmm … no on ka lihtsamaid aegu olnud,” vastan ja keeran ennast taas tüdrukutele ja koertele järgi liikuma.
“Anna andeks, ma ei tahtnud sekkuda. Lihtsalt, eks lapsed ikka räägivad ja … “ jätkab mees.
Mõtlen hetkeks kurvastavale teadmisele, et Henry arvates on mu elu nii raske, et ta ei julgenud oma kooliprobleemidest rääkida.
“Keegi ei ole lihtsalt hiljuti minu käest niiviisi küsinud,” tunnistan. Jään mõtlema, et kas keegi on üldse kunagi nii otse ja siiralt uurinud, et kuidas mul läheb. Pisarad tahavad silmisse tikkuda, kuid tõrjun need tagasi. Andrease küsimus oleks minus justkui avanud ukse, mida olen pikalt kinni hoidnud ja millele muudkui asju ette toppinud, et keegi seda avada ei saaks. Nüüd aga hakkas valgus ukse vahelt välja piiluma ning ust üha rohkem lahti suruma.
Enne, kui arugi saan, räägin Andreasele, kuidas olen aastaid üksi lapsi kasvatanud, nende isadega alimentide pärast vaielnud ja seejärel raha enamasti ikka mitte saanud, kuidas lastel on koolis asjad tihti tegemata, kuid ma lihtsalt ei jõua mitme töökoha kõrvalt veel nende õppimistega ka tegeleda. Kõige tipuks tunnistan, et mu spordipoiss ei saa kehalise kasvatuse tunnis hakkama ning saab halbu hindeid.
“Aga põhimõtteliselt on asjad korras, sest kõik on elusad ja peaaegu nagu ju kõik toimib ka,” hingan lõpuks välja ja kiidan ennast, et kogu selle loo peale nutma ei hakanud.
Mees jääb taaskord seisma ning vaatab mulle mõtlikult otsa.
“Aga sa ise?”
“Mis mõttes?” olen segaduses.
“Kes sinu eest hoolitseb ja sinu pärast muretseb?” vaatab Andreas ainiti mulle otsa. Hirmuga tunnen, kuidas kogu pisaratevool jälle silme taga kobrutab ning otsib teed välja.
“Seda teen siis, kui kõik teised asjad on lõpuks korras,” pomisen hädiselt ja toksin saapaninaga lahtist lund. Sätin salli paremini kaela ümber, justkui püüaks külma eest peituda. Tegelikult tunnen, et pean selle mehe eest peitma kõik märgid, mis annaksid talle võimaluse mõista, kuidas ennast tegelikult tunnen.
Kõige hullem on aga, et tegelikult mulle meeldib see tunne, et ta mind läbi näeb. Peale Terje ei ole ma kellelegi oma elus toimuvast niiviisi otse rääkinud. Tallegi mitte täielikult. Tean, et Terje muretseb mu pärast väga, seega hoian tema eest ka asju pigem saladuses. Andrease läbinägev pilk ja otsekohesed küsimused aga lõhuvad minu sisemuses ehitatud seinu iga sekundiga.
“Kui sa kogu aeg teiste pärast muretsed ja endast välja annad, siis oled varsti tühi. Sa pead ennast esikohale seadma,” õpetab mees.
Kas see on sama inimene, kelle juurest otsisin meeleheitlikult leinamise märke?
“Kas sa oled sellepärast üksi?”
Tean, et küsimus võib veidi alatu olla, aga see annab mõne sekundi lisaaega, et saaksin ennast koguda ja mehe ees vaimselt päris laiali ei kukuks.
“Põhimõtteliselt küll. Olen endaga nii palju rahu teinud, et ei pea kellegagi koos elama lihtsalt sellepärast, et keegi kõrval oleks.”
“No ja sul on ju koerad.” tuletan köögi seinalt loetud mõttetera meelde.
“Ja mul on koerad,” noogutab mees nõustuvalt ja hakkame mõlemad naerma.
“Koerad on parimad sõbrad,” vaatan Tuuli ja Marleeni poole, kes tükk maad meist eespool koertega tee äärde seisma on jäänud ning neid paitavad.
“Esmalt on ikka inimene ise enda parim sõber. Koerad saavad sellele kaasa aidata, aga inimene, kes endaga hästi läbi ei saa, ei saa ka koertega hakkama.”
Vaatan uurivalt Andrease poole. Kas ta ütles mulle just, et sellepärast ta Marleenil koertega jalutamas lasebki käia, sest mina ei saa endaga hakkama ja ei ole enda sõber? Kas Andreas sai mu jutust nüüd teada, kui segamini minu jaoks asjad on ning ei tahagi rohkem suhelda, enne kui endaga sõber olen?
Kas panin taaskord meeste usaldamisega mööda? Millal ma küll õpin, et endast ei või kellelegi midagi rääkida?
Loe eelnevaid järjejutu osasid siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4. osa, 5. osa, 6. osa, 7. osa, 8. osa, 9. osa
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.
