Ma nii sooviksin, et mõni meesterahvas loeb minu probleemist siin. Niisiis olen vaba ja vallaline mitu aastat, seega interneti-avarustes tutvusi otsinud samuti aastaid.Olen kohtunud mitmete meestega, et leida see keegi, kellega koos olla õnnelik elu lõpuni. Kas unistan liiga palju? Paraku on kõik kohtumised jäänud lühikeseks ja pigem on need kohtumised piirdunud ainult seksiga. Minu jaoks on seks väga tähtsal kohal, kuid siiski leian, et tahan olla armastatud ja anda ka vastu armastust. Kas see on tabu mõtlemine? Olen ka oma “kokkusaajatele“ seletanud, et ma ei soovi üheöösuhet, vaid tõsist suhet.

Kui oma kogemusi siin lahti harutada, siis üks sort mehi on selliseid, kes netivestlusel toovad või kuu taevast sulle kätte, peaasi, et saaks naisega magada. Mul on selliseid olnud kaks… Esimesel kohtingul satume voodisse ja pärast kaob teadmatus suunas. Aga kuhu jäid need imelised lubadused ja unistused, millest me koos rääkisime? Gone in the wind….Kui aus olla, siis peale sellelaadseid kohtumisi on mul väga nigel tunne.Tekib alaväärsuskompleks ja esimene mõte on, kas olen nii jube, et ei taheta rohkem kohtuda või on mehed lihtsalt omakasu peale väljas.

Teine sort on selliseid, kes küll ära ei kao, aga midagi muud ka ei ole kui ainult seks. Tulevad külla siis, kui nemad tahavad ja neil selleks aega on. Ei mingeid tundeid ega hoolimist. Aga mina juba jõuan vaikselt ära armuda …ja jällegi tuleb teha valus otsus — sellist meest ma pole otsinud ja sulgen ukse sellisele igaveseks.

Nüüd siis kohtun mehega, kellega ma tegin suure eeltöö ära. Suhtlesime Skypes 3 kuud, enne kui lõpuks kohtusime. Tundus olevat romantiline mees ja soovis tõsist suhet. Ja jällegi saan aru, et tal on ainult üksainus soov — seks.

Ärge te nüüd arvake, et olen mingi “lõbus“naine, sellise kogemuste pagasi olen ma saanud viie aastaga. Paraku on nii, et sellised kohtingud räsivad mind psüühiliselt väga tugevalt.

Mida siis teha? Kas otsida viga iseendas? Või kas siis tõesti see vanus 47 on selleks, et mõnikord harva mehi “tohterdada“? Kas siis minuvanustel naistel polegi enam õigust käsikäes jalutada ja avaldada teineteisele armastust? Kas ma peangi leppima olukorraga, et minu rong on mitukümmend aastat tagasi läinud? Kas siis lihtsalt ei eksisteeri selliseid mehi enam, kes on minuealised ja soovivad tõsist suhet?