Paulo ärkas, Karla käsi tema rinnal – tüdruk magas sügavalt –, ning mõtles, mismoodi tüdrukut äratamata sellest asendist välja saada.

Nad olid üsna vara hotelli jõudnud, kogu grupp sõi õhtust samas restoranis – kusjuures bussijuhil oli õigus, Türgis oli kõik väga odav – ja kui nad tubadesse pääsesid, avastas ta, et nende toas oli kaheinimesevoodi. Kumbki ei öelnud selle kohta midagi, nad käisid pesemas, pesid oma riided puhtaks ja riputasid need vannituppa kuivama ning heitsid siis kurnatuna voodisse. Nähtavasti tahtsid mõlemad lihtsalt esimest korda üle hulga aja korralikus kohas magada, kuid kokku puutuvatel alasti kehadel oli teine plaan. Enne kui nad arugi said, olid nad juba suudlema hakanud.

Paulol oli erektsiooniga suuri raskusi ja Karla teda ei aidanud; andis lihtsalt mõista, et kui soovi on, siis tema on valmis. See oli esimene kord, kui nende lähedus läks suudlusest või käehoidmisest kaugemale; kas ta pidi siis ainult sellepärast, et on koos ilusa tüdrukuga, tundma kohustust talle naudingut pakkuda? Kas ta tunneks end vähem ilusa ja ihaldatavana, kui ta seda ei teeks?
Ja Karla mõtles: las ta kannatab natuke, las mõtleb, et ma olen pettunud, kui ta peaks asja sinnapaika jätma ja hoopis magama jääma. Kui ma näen, et asi ei edene nii, nagu mina ette kujutan, küll ma siis teen, mis vaja, aga seniks ootame.

Lõpuks erektsioon siiski saabus, oli ka penetratsioon ja Paulo orgasm, mis tuli kiiremini, kui nad kumbki oskasid arvata, ehkki ta tõesti üritas ennast vaos hoida. Lõppude lõpuks ei olnud ta ju väga kaua aega ühegi naishingega koos olnud.

Karla, kes ei olnud rahuldust saanud (ja Paulo teadis seda) patsutas hellalt tema pead nagu ema lapsel, keeras külili ja taipas siis, et ka tema on täiesti kurnatud. Ta uinus, ilma et oleks mõelnud asjadele, mis tal tavaliselt magama jääda aitasid. Sama sündis Pauloga.

Nüüd oli ta ärkvel, ta mäletas möödunud ööd ja otsustas välja minna, enne kui peab selle kohta midagi ütlema. Ettevaatlikult lükkas ta käe eemale, võttis seljakotist varupüksid, tõmbas kingad jalga, jaki selga ning kui hakkas ust avama, kuulis:

„Kuhu sa lähed? Kas sa mulle tere ei ütlegi?”

„Tere.” Istanbul on kindlasti huvitav koht ja ma olen kindel, et sulle siin meeldib.

„Miks sa mind üles ei ajanud?”

Sest minu arvates on uni Jumalaga suhtlemine. Õppisin seda, kui hakkasin okultismiga tutvust tegema.

„Sest sa võisid unes näha midagi ilusat või lihtsalt väsinud olla. Ma ei tea.”

Sõnad. Ja jälle sõnad. Need teevad elu ainult keerulisemaks.

„Kas sa eilset ööd mäletad?”

Me jagasime armastust. Ette kavatsemata, lihtsalt sellepärast, et olime paljana ühes voodis.
„Mäletan. Ja ma tahan vabandust paluda. Ma tean, et ma ei vastanud sinu ootustele.”

„Ma ei oodanud midagi. Kas sa lähed Rayaniga kokku saama?”

Paulo teadis, et tegelikult küsis tüdruk: „Kas sa lähed Rayani ja MIRTHE’iga kokku saama?”

„Ei.”

„Aga kas sa tead, kuhu sa lähed?”

„Ma tean, mida ma tahan leida. Aga ma ei tea, kus see on – ma pean vastuvõtust küsima, loodetavasti nemad teavad.”

Ta lootis, et küsimused sellega piirduvad, et tüdruk ei taha teada, mida ta otsib: paika, kus võiks kohtuda tantsivate dervišitega. Kuid ta küsis.

„Ma tahan minna ühele usutalitusele. See on seotud tantsuga.”

„Kas sa kavatsed siis oma esimesel päeval nii teistsuguses linnas, nii erilisel maal, teha sama, mida sa Amsterdamis juba tegid? Kas sulle siis krišnaiitidest ei piisanud? Kas sulle meie lõkkeõhtust ei piisanud?”

Ei piisanud. Ja teatava ärrituse ja provotseerimissooviga jutustas ta tantsivatest türgi dervišitest, keda ta oli Brasiilias näinud. Väikese punase mütsiga mehed, lumivalged seelikud seljas, keerlevad aegamisi ühe koha peal – otsekui oleks mees Maa või mõni muu planeet. Mõne aja pärast viib see liikumine derviši mingisse transsi. Nad kuuluvad erilisse vennaskonda, mida islam kord tunnustab, siis jälle ära tõukab; sellest vennaskonnast nende põhiideed pärinevadki. Dervišid tunnistavad usuvoolu, mida nimetatakse sufismiks ning mille looja oli üks XIII sajandi luuletaja, kes oli sündinud Pärsias ja suri Türgis.

Sufism tunnistab ühtainsat tõde: mitte miski ei ole jaotatav, nähtav ja nähtamatu kõnnivad koos, inimesed on vaid lihast ja luust illusioon. Just sellepärast ei pakkunud paralleelreaalsustest rääkimine Paulole suuremat huvi. Me oleme kõik asjad ja kõik olendid samaaegselt – kusjuures ka aega pole olemas. Me unustame selle, sest iga päev pommitavad meid uudistega ajalehed, raadio ja televisioon. Kui me võtame Ühtsuse vastu, ei ole meil muud midagi vaja. Me mõistame ühe lühikese hetke jooksul elu mõtet, kuid see lühike hetk annab meile jõudu jätkata selleni, mida nimetatakse surmaks ja mis on tegelikult üleminek tsirkulaarsesse aega.

„Kas sa said aru?”

„Absoluutselt. Mina jälle lähen linna suurimale basaarile – ma kujutan ette, et Istanbulis on ikka basaar –, kus inimesed, kes töötavad päeval ja ööl, üritavad vähestele turistidele, kes siia jõuavad, näidata oma südame kõige puhtamat väljendust: oma kunsti. Loomulikult ei taha ma midagi osta – ja küsimus ei ole kokkuhoius, vaid selles, et mul pole seljakotis ruumi; ma kavatsen pingutada, kõvasti pingutada ja näha, kas inimesed mõistavad mind, kas nad mõistavad, kuidas ma imetlen ja austan seda, mida nad teevad. Sest minu jaoks on vaatamata sellele ülimalt filosoofilisele kirjeldusele, millega sa just lagedale tulid, ainult üks keel ja selle nimi on Ilu.”

Ta läks akna juurde ja Paulo nägi tema päikese taustal välja joonistuvat alasti siluetti. Kui väga tüdruk ka ei üritanud teda ärritada, ikkagi tundis ta tema vastu sügavat austust. Välja minnes mõtles ta, kas poleks parem siiski samuti basaarile minna – küllap oleks raske sufismi suletud maailma sisse pääseda, ehkki ta oli selle kohta palju lugenud.

Ja Karla mõtles aknal seistes: miks ta mind kaasa ei kutsu? Lõpuks on neil siin ju veel kuus päeva aega, basaari kinni ei panda ja sellise traditsiooniga tutvust teha võib olla unustamatu kogemus.

Taas olid nad sammunud vastupidises suunas, kui väga nad ka ei üritanud teineteiseni jõuda.