„Kas sa magasid mu õega?” Kõik meie ümber jääb vait. „Jah.”

 (7)
„Kas sa magasid mu õega?” Kõik meie ümber jääb vait. „Jah.”
Foto: Analise Benevides/Unsplash

Katkend Flynn Berry raamatust "Ahistatud".

„Kas sa saad kohe Oxfordi tulla?” küsin ma, kui ta kaastunde­avalduses tekib esimene paus.

„Ma olen tööl,” ütleb Liam.

„Ma olen kindel, et sa leiad mingi vabanduse. Rongisõit kestab ainult tunni, sa võiksid õhtul juba Londonis tagasi olla.”

Lepime kokku kohtuda katusega kaetud turul peatänava ääres. Seal on teisel korrusel bistroo. Pakutakse head, maalähedast prantsuse toitu — nälga ma küll tegelikult praegu ei tunne.

Moretti võib püüda leida minu jaoks motiivi. Võimalik, et ta tellis püksikud sellest Rooma poest, kui ei leidnud samasuguseid Racheli riidekapist. Ma vist ütlesin talle firma nime.

Liamit oodates meenutan kõiki kordi, mil ma neid kahekesi nägin. Mõned korrad nad läksid kahekesi kuhugi. Aga need olid tavalised, loogiliselt kahte inimest nõudvad ülesanded. Kord, kui me Marlow’s peatusime, käisid nad koos toidu järel, või siis sõidutas Liam Racheli töökotta, et ta saaks peale remonti oma auto ära tuua.

Liiga valus oleks mõelda, et need käigud olid ette plaanitud ja innukalt oodatud. Tagasi jõudes ei paistnud nad kunagi ärevate või süüdlaslikena.

Moretti ei näidanud mulle mingit tõestust selle kohta, et Liam oli Oxfordis, mitte Manchesteris. Ei öelnud, kust ta teadis, et Rachel jäi ööseks hotelli.

Liam jõuab kohale. Ma pole teda kuus kuud näinud. Ta kannab pehmet musta džemprit ja lõhnab ikka samamoodi, ma olen aru saanud, et see seedri ja muskusega lõhnavesi oli meie lahkumineku ajal üsna populaarne. „Kelle jaoks sa seda nüüd kasutad?” mõtlen ma enne, kui jõuan end peatada.

Seotud lood:

„Kuidas sul läheb?” küsib ta.

Raputan pead ja märkan siis tema mapi vahel kahekorra keeratud ajakirja. Ta oli siia sõites võimeline lugema ja ma vihkan teda selle eest. Ettekandja tuleb ning ma tellin oma teise Campari ja soodavee. Liam tellib õlle. Ta näeb nii hea välja.

„Kas sa magasid mu õega?”

Kõik meie ümber jääb vait.

„Jah.”

Tõukan kõvasti ta pudelit ja see puruneb vastu seina. Vedelik vahutab ja voolab mööda põrandat laiali. Kaks ettekandjat, mõlemad noored naised, jäävad ruumi teises otsas seisma ja põrnitsevad. Ma ei usu, et nad meie vestlust kuulsid, aga nad võivad ette kujutada. Mõlema näol on kaastundlik grimass. Tõukan oma tooli eemale ja kiirustan trepist alla. Kuulen selja taga Liami vabandamist, tema mapi tõmbluku avanemist, kui ta otsib lauale jätmiseks rahatähti.

Ta jõuab turu kõrval põiktänavas mulle järele. „See polnud ettekavatsetud. Me saime kogemata tänaval kokku ja otsustasime koos õhtust süüa. Ma isegi ei mäleta seda,” ütleb ta. „Kumbki meist ei mäleta. See oli viga.”

„Kui palju te jõite?”

„Kaks pudelit veini.”

„Kumbki?” küsin norivtäpselt, meeleheitlikult. Kui see juhtus pärast nelja pudelit veini, võiksin ma neile ehk isegi andestada.

„Ei, kokku.”

Me kuuleme põiktänava teises otsas samme ja jääme vait. Noor naine tuleb mööda munakive, õõtsub meie kahe vahele. Tal on käes võrk juurviljadega ja kimp tulpe, ma tahan haarata tal käest ja öelda: „Kuulake mind, kuulake, mida ta tegi.” Ta langetab meist möödudes tagasihoidlikult pea. Armunute tüli. Ma soovin, et meil oleks tüli, ma soovin, et me oleksime mõnel Londoni põiktänaval, sest siis ei peaks me olema Oxfordis.

„Kuid sa plaanisid seda ette. Sa ütlesid mulle, et sõidad Man­chesteri.”

„Ei. Ma ütlesin, et sõidan konverentsile. Enne sõitu me ei rääkinud, kus see toimub. Kui ma tagasi jõudsin, siis ma ütlesin, et käisin Manchesteris.”

„Kas tema käskis seda öelda?”

„Ei.”

Mul on raske hingata. Ma olin nii kindel, et ta eitab seda. Ei, ma räägin ise politseiga. Sa eksid. Seda pole kunagi juhtunud.

Ja kui ta oleks seda eitanud, ei peaks ma kunagi mõtlema, kuidas Rachel teda suudles, kuidas Rachel ta riidest lahti aitas, kuidas nad kahekesi koos magama jäid, ega sellele, kuidas Rachel mulle mitte midagi ei öelnud, kui ma temaga pärast seda esimest korda kohtusin. Ma ütlesin talle, et me läksime lahku, ja tema küsis: „Tahad sa mõneks päevaks siia tulla?”

„Kas sa olid teda kogu aeg tahtnud?” küsin ma.

„Ei.”

„Oli ta minu peale pahane?”

„Ei,” ütleb ta. „Ei, muidugi mitte. Ta vihkas ennast selle pärast, mis juhtus.”

Ma nutan nüüd kontrollimatult, nühin käeseljaga nina. Tema vaatab munakivide poole maha. Me ei räägi, kuni ma küsin: „Käid sa kellegagi?”

Ta hõõrub käega suud.

„Mis ta nimi on?”

„Charlotte.”

Ma kujutan juba ette. Reibas ja heasüdamlik, läikivad helepruunid juuksed. Läheb tööle, kohtub sõpradega, pärast kohtub Liamiga. Kui ta oleks siin, kui ta tuleks praegu meie poole, siis ma lööksin teda. Ma tahaksin ta tükkideks rebida.

Ta ootab Liamit Londonis. Täna õhtul või homme õhtul nad kohtuvad. Pärast seda siin on kergenduseks viibida kellegi rahuliku ja sooja seltsis. Charlotte küsib: „Kas sa tahad mulle rääkida, mis juhtus?”

Liam pole mu olukorrast veel aru saanud. Pole mõelnud ohule, millesse ta mu seadis.

„Mina leidsin ta.”

„Jumal hoidku. Mul on tõesti kahju.”

„Nad arvavad, et mina tapsin ta selle pärast.”

Ta kõri hakkab punetama, punetus levib allapoole rinnale. „Ei, see pole võimalik. Ma ütlen neile, et sa ei teadnud.”

Ma astun ettepoole ja ta käed sulguvad mu ümber. Ta rind kerkib ja vajub mu vastas. Ma mäletan restorani Oxo Toweri tipus. Musta leedrimarja džinn toonikuga. Ma mõtlesin, et ei teadnud selliste asjade olemasolust midagi.

Tal on keegi. Aga see ei saa vastu meie esimestele kuudele. Kuldpruun, pane mind maha. Sellele ei saa vastu isegi hotell Racheliga­.

Soojus voolab tema kehast minu omasse. Ta suudleb mu pealage ja kui ma nägu pööraksin, suudleks ta mu suud. Tema embus tiheneb mu ümber. Ma toetan oma pea Liami õla ja kuuma kurgu vahele ja püüan erutust ignoreerida. See poleks enam kunagi nii, nagu oli enne. Lõpuks teeks see ainult veel rohkem halba.

„Ma pean minema,” ütlen, ja mu hääl kõlab jahedalt, just nagu oleks mulle alles praegu meenunud tähtis kohtumine.

„Saad sa hakkama?” küsib ta, ning ma mõistan, et ta ootab minult jaatavat vastust.

Hüvasti jättes püsib mu hääl tasakaalukas. Põiktänava otsas pööran ma peatänaval liikuvasse rahvasumma. Üksindus pitsitab mu kõri ja ma kuulen Racheli häält mulle ütlemas: „Sinuga on kõik hästi, sul pole vaja teha muud kui koju minna, sul pole vaja teha muud kui koju minna.”