Kas see ongi naise elu

 (58)
Kas see ongi naise elu
Corbis/Scanpix

Anduge natuke, anduge harva ja mis kõige tähtsam, anduge vastu tahtmist, vastasel juhul võib muidu korralik abielu kujuneda seksuaalse iha orgiaks.

See oli 19. sajandil elanud pastori abikaasa Ruth Smythersi põhireegel abielu kohta. Kas naise elu ongi vaikida ja teenida?

Aeg on õnneks teinud oma töö ja naisest on saanud inimene, võrdne partner mehele. Tollal oli naisel tõepoolest teine roll. Olla abikaasa ja ema, sedagi pigem alandaval toonil. Praegu on naisele küll samad ootused, kuid võimalusi eneseteostuseks on rohkem. Iseasi, kas ja kuidas neid rakendatakse, sest paljud tänapäeva mehedki ei suuda oma kompleksidest üle olla, et miski kusagil võib veel naist köita. Nii juhtubki sageli, et kogu selles kulgemises, igapäevategemistes ja kohustuste virvarris unustab naine iseenda. Kaotab ennast ära. Kuid ohvrimeelsus ei ole alati voorus. Pole just meeldiv seista 65-aastaselt peegli ees ja tõdeda, et oled elanud kellegi teise elu. Kas pole mitte hilja.

Siiski jäävad need sammud iseendale elamiseks üsna tihti tegemata, sest mees, lapsed, kindel töökoht ja stabiilsus on olemas. Pealegi on need kõik ühiskonnas „soovitavalt kohustuslikud”. Ometi on naisi, kes ei taha lapsi sigitada. Nad valivad endale elukohaks vaikse piirkonna, kus pole mänguväljakuid... kuni saabub naabrusse elama perekond, kes ei saa aru, miks ei ole mänguväljakut. Ja kuidas on naabrinaine nii ebanormaalne, et ei saa aru, kui tähtis on see lapsele. Irooniline, kas pole.

16 aastat ehk pool oma elust ühe inimese kõrval. Koos läbi elatud tõusud-mõõnad, viimaseid olnud üsna vähe. Sai aeg-ajalt naljagi visatud, et kõik on kuidagi liiga ilus, et olla tõsi. Või on selles süüdi ilmatusuur peegel, mille mees kogemata ära lõhkus – öeldakse ju, et peegli purunemine toob kaasa 7 aastat õnnetut armastust. Igatahes pärast katkist peeglit hakkasid asjad allamäge veerema.

Tegelikult on kogu asi palju proosalisem. Üks pealtnäha õnnelik ja toimiv suhe on leidmas oma lõppu. Ühe aastaga on toimunud kardinaalne muutus ja kuidas ka ei ürita, ütleb naise sisetunne, et see on õige samm – minna OMA eluga edasi. Ei ole lihtne lahku minna, sest punutud on mõnus pesake, kus kasvamas imearmsad lapsed. Vastupidi, see on enneolematult valus, sest lisaks seni mõeldud surmani-koos-mõttele kaob elust ka parim sõber. Kaob seetõttu, et mahajääjana ei suuda mees leppida tõsiasjaga, et jääb ilma naisest, keda armastab. Valides seejuures süüdistamiste tee, kuid andmata aru, et ehk seekord polegi süüdlast, vaid nii on lihtsalt läinud.

Ilmselt on suur tähtsus tõigal, et kokku saadi liiga noores eas, kumbki polnud veel oma tiibu saanud sirutada ega maailma tunnetada. Mõistmaks enda ümber toimuvat on eelkõige vaja ennast tunda, käia läbi teatud elukooli etapid. Esimesed mõrad tunnetuslikul tasandil ilmnesid, kui naine adus, et tal on kodus pigem sõber kui mees.

Esmapilgul võib tunduda lihtne suhtesse jääda, sest külg-külje kõrval on loodud ühine elu. Kui aga kergitada veidi katet, saab selgeks, et kooselu nooruses loodud illusiooni ja laste pärast on nii enese kui ka teisepoole petmine. Inimene on harjumuste ori. Kurb on aga harjumusega harjuda, kui tegelikult on juba mitu korda endamisi tõdetud, et see ei paku enam pinget. Harjumus harjuda inimesega enda kõrval, kuigi on saanud selgeks, et hing ihaldab muud. Kas või vabadust neist harjumustest, uut hingamist. Kooselu ei tohi muutuda piiravaks ega ängistavaks. Kui tekivad momendid, mil tundub, et seni kestnud suhtest enam rohkem ei saa, siis tuleb leida endas jõudu ja julgust eraldi edasi minna, voolida oma elu ise.

Elas kord väike tüdruk, kes mängis nukkudega kodu, sirgudes täitsid tema unistusi pildikesed toredast noormehest. Viimane ei jäänudki tulemata, aga tuli ehk liiga vara, valel ajal, vales kohas, või hoopis vale inimese juurde. Mees leiab, et teda on rängalt petetud, naine tahab maitsta elu, mis elamata jäi. Kas on olemas normaalsuse ja ebanormaalsuse mõõdupuud? Kas on kellelgi õigust öelda, mida peab tundma?