Kas siis ühele vallalisele naisele peab jaguma vaid üks mees?

Istusime jaanipäeva paiku tuttavatega ühes vanas suvilas ja otsisime tulehakatust. Leidsime pööningult vanad naisteajalehed, kus oli igasugu artikleid meeste ja suhete kohta.Hakkasime huvi pärast vaatama, et mis infot siis ammustel aegadel naistele pakuti. Peab möönma, et umbes küaastat tagasi kajastati suhteasju tunduvalt naiivsemalt ja lihtsamalt. Lugesime ja itsitasime ja arutlesime, et kas tänapäeval on ka tõesti nii. Lõpuks jäi mulle silma artikkel, kus keegi tundmatuks jääda soovinud naisterahvas oli saatnud arvamuskirja, et ka naistel on õigus mehi valida. Näiteks kui mees kutsub välja ning natukene käiakse kohtamas, siis kohe ta ei pea kohe seda meest eluks ajaks valima. Ka temal õigus natukene mõelda ning ehk hoopis ka teisi proovida.

See ajas mind naerma. „Noh, tänapäeval meil vast selliseid muresid ei ole, et peaksime maailmale selgeks tegema, et kui naisega on korra kohtamas käidud, siis see ei tähenda kohe abieluranda purjetamist,“ täheldasin ma sarkastiliselt. Mille peale vastas sõbranna konkreetselt: „Aga sellest on küll siiber, kuidas üks naine endale mitu meest kokku krabab ja siis ei tea ise ka keda valida.“

Alguses ei saanud ma aru, et mida ta mõtles. See on loomulik, et mehed ei taha olla teine valik, eriti siis kui neil on naisterahvaga juba tõsisemad plaanid, aga naiste puhul ei olnud ma taolist suhtumist märganud. Või ei olnud mul siis põhjust märgata. Igatahes uurisin siis edasi, et mis paneb teda nii mõtlema ja arvama.

Tuli välja, et ikka see igivana põhjus, et häid vabu mehi on vähe ning kui üks naine korraga kahel mehel pead segi ajab ning enda küljes hoiab, siis on see teiste suhtes väga ebaõiglane. „No üldse ma ei saa aru, et miks on vaja ühega lõunal käia ja siis teisega kusagil hotellides puhkamas. Mehed ootavad vastust ja samas minu jaoks jääb neid vähemaks ju,“ vuristas sõbranna. Olen siiani ise uskunud vabaturumajandusse. Kui keegi on kaks kala võrku püüdnud, las siis muretseb ise, et kuidas nendega hakkama saab. Lõpuks oleks muidugi kena üks välja valida või siis mõlemad lahti lasta, kui endale ikkagi ei sobi, aga milline see valimisprotsess välja näeb, on ju igaühe oma asi. Nii ka sõbrannale selgitasin. Tema jäi aga resoluutseks. Inimesele ei saavat korraga kaks inimest meeldida. Kui käiakse väljas, kuid ei suudeta ühte valida, siis järelikult on tegemist hoopis teiste inimestega mängimisega, mitte tõeliste tunnetega. Lisaks minevat taolised asjad alati keeruliseks ja lõpuks olevat ka tema sõbrannana segatud imelikesse suhetesse, kus peab erinevatele meestele luiskama, et kus ta sõbranna on.

Ehmusin. Esiteks hakkasin mõtlema, et ehk meie generatsioon on liiga kaua nö „Sex and the City“ ajastus elanud ning suurem osa meist isegi enam ei näe võimalust, et inimesed võiksid lihtsalt silmapilgust leida selle õige? Kui esimese kahe kohtamisega see teadmine sinuni ei jõua, et tegemist on su elu armastusega, siis on lihtsalt ajaraisk ja teistega mängimine?

No pagan, aga milleks siis juba aegade algusest pärinev ütlus, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud? Juba ainuüksi see peaks andma aimu, et üht ja ainust retsepti ei ole olemas. Ütlesin sõbrannale, et ta on lihtsalt isekas. Tegelikult on armastuse leidmine keeruline ning mõttemall, et ühe inimese jaoks on ainult üks inimene, kelle viie sekundiga ära tunneb, iganenud. Kuna iga inimene on väljas ikkagi iseenda õnne eest, siis ei saa küll meestega väljas käies mõelda: Oot, appi, kas minu sõbrannale ka siin midagi jääb või mitte? Nii ei saa ja ei tohigi mõelda.

Samas, kui kellegi eraelu ebamugavust valmistab, siis seda tuleb küll öelda. Valetama sõbrannade nimel ei pea ning seda ei saa keegi eeldada. Ehk siis, igaühel on õigus leida õnn enda viisil, kuid teisi ei tohi enda tegude eest vastutama panna.