Päev, kuu, aasta — see, meie jaoks unikaalne kombinatsioon tähistab meie ilmumist maailma ning saadab meid kogu elu. Nii nagu ka meie nime kõla, on see päev täidetud meie jaoks täiesti erilise, intiimse mõttega. Pole siis ju ime, et mitte keegi pole selle vastu ükskõikne.


Mõtted piiri peal 

32-aastane Mia tunnistab, et juba mõned nädalad enne sünnipäeva algab mingi ebameeldiv sagimine, ning tujugi läheb halvaks. Tegelikult ei meeldi Miale üldse pidulikud sündmused. Isegi aastavahetusel üritab ta end teiste eest peita.

Tahtmatus tähistada pidulikult oma sünnipäevi räägib alati sellest, et meie elus on kuhjunud mingid olulised probleemid, milledele püüame mitte mõelda, kuna ei leia oma küsimustele vastuseid.

Mingis mõttes meenutab sünnipäev tõepoolest uusaastat. See otsekui alustab meie uut elutsüklit. Tänu sellele päevale on meil põhjust teha kokkuvõtteid ja uusi plaane. Kellegi jaoks võib see sisemine töö anda kiirenduse ning tõugata plaanide realiseerimisele. Teistele aga põhjustada nukraid mõtteid.

Kõik on täiesti mõistetav. See, kelle plaanid olid edukad, rõõmustab oma sünnipäeva üle rohkem kui see, kes ebaõnnestus. Tegelikult pole ka ebaõnn kasutu. Mõista, millest meil kahju on, tähendab aru saada, mida me tahtsime. Kui need tahtmised meil ikka veel olemas on, võime otsida uusi võimalusi nende realiseerimiseks tulevikus.

Sünnipäev paneb meid tunnistama, et meie elu liigub vääramatult aina edasi. Ometi pole igaüks meist muutusteks valmis. Uut aastat võtame vastu ja astume edasi koos kõikide teistega. Sünnipäeval peame seda tegema üksinda, vaid iseenda jõududega. Teised aga jäävad sinna, kus me kõik olime veel päev tagasi. See on loomulikult illusioon, ometi võib see süvendada üksindusetunnet, isegi kui viibime sõprade keskel.

Sünnipäeva eelõhtul tunnevad paljud meist muret. Kui ei õnnestu tavaline peoõhtu, ega me sellepärast kaua ei põe. Kui aga midagi ebameeldivat juhtub sünnipäeval, siis see võib meid kurvastada nii, et on lausa hirm järgneva aasta ees — äkki juhtub midagi halba. Need mõtted on tegelikult pärit lapsepõlvest. Täiskasvanuna teadvustame aga endale, et üksnes meie ise oleme võimelised oma saatust mõjutama.

Kingitused, õnnitlused, sõbrad, lähedased… Lapsepõlves me pühitseme maailma uuenemist, mis tundub meie jaoks lõputu — ta on olnud enne meid ja jääb pärast meid.

Sünnipäev on ka päev, mis on pääsmatult surmaga seotud. Need kaks punkti määravad meie maise elu, see on meie „mina” algus ja lõpp. Sünnipäev tuletab alati meelde, et meie aeg ei ole lõputu. Ning meie isiksuse nartsislik ja infantiilne osa, mis ihkab kõikvõimsust, kannatab selle tõttu.

Ent selles on ka oma positiivne pool. Teadvustades endale, et  tagasi pöörduda on võimatu ning möödunu on igaveseks kaotatud, hakkame paremini mõistma oma võimaluste piire. Ning see äratundmine üksnes tugevdab meie „Mina”.


Enese ja teiste jaoks

Kolleegid, sõbrad ja lähedased ootavad sageli, et me tähistame oma päeva just nendega koos. On neid, kellele valmistab viibimine teiste seltsis suurt rahuldust. Kõige sagedamini rõõmustavad külaliste üle ekstraverdid — need, kes on orienteeritud välimisele, kellele meeldib olla seltskonna hing.

Kui aga see pole lihtsalt soov, vaid lausa vajadus olla üldise tähelepanu keskmes, siis võib põhjus ka muus olla. Selleks võib olla tähelepanu puudus ülejäänud ajal. Sünnipäevalapse roll täidab selle defitsiidi, andes seadusliku õiguse olla teistest parem — kasvõi kordki aastas.

Ometi võib see roll ka koormaks olla, kui sellega kaasnevad igasugused ettevalmistused. Paljud meist tahaksid sellel päeval veel lapsepõlves viibida, kui peo korraldasid vanemad, meil jäi vaid vastu võtta nende hoolitsus.

Sünnipäev on omalaadne täiskasvanuks olemise test: kui iseseisvad me oleme, kui valmis iseenda ja ka teiste eest hoolitsema.

Inimeste keskel viibides otsime pidevalt kompromisse teiste ja enda soovide vahel. Ning kui meilt oodatakse, et kutsume kokku külalisi, teemegi just nii, et rõõmustada lähedasi, isegi siis, kui tegelikult tahaksime üksi olla.

Seejuures tuleb meil vastata veel ühele väljakutsele. Paljud — eriti naised — muretsevad selle pärast, kuidas hinnatakse nende elamist, oskust süüa teha ja väljanägemist. Nad suhtuvad kohtumisse külalistega otsekui eksami sooritamisse. Ainult et eksaminaator pole üksi, vaid neid on terve toatäis. Ja seda raskem on teha kõike õigesti. Oleme pingsa tähelepanu keskpunktis, otsekui näitlejad lavalaudadel ja see pole kunagi lihtne. Kui aga näidend on läbi, tunneme lõpuks rahuldust, isegi siis, kui väsinud oleme.

Ent külaliste kokkukutsumine pole ainus tähistamise viis. Paljud otsustavad näiteks üldse reisile minna — kaugele kodunt ja lähedaste juurest. Meil kõigil on tegelikult võimalus ise otsustada, kuidas oma sünnipäeva veeta. Tähtis on vaid teadvustada endale, et tegime oma valiku ise ning ei pidanud enda kohustuseks täita vaid teiste soove.


Kiida ennast! 

Paljusid häirivad sünnipäeva kohustuslikud rituaalid: külalised, tort, lilled, õnnitlused. Ometi ei tasu neid alahinnata. Kordus loob kindlusetunde, teadaolev päevakord aga alandab oma isiklikku vastutust ja muretsemist. Külalised ja sünnipäevalaps lihtsalt teevad seda, mis on ette nähtud. Vähestel jätkuks julgust kutsuda kokku tuttavad ja öelda: „Nüüd kiitke mind!” Sünnipäev aga kohustab tegema sünnipäevalapsele komplimente ning see on väga oluline seal, kus on olemas tugev kriitikameel nii enda kui ka teiste suhtes.

Sama kriitikameel aga tekitab kahtluse, kas õnnitlejad pole mitte silmakirjalikud? Ometi, kui kiitused ongi väheke üle paisutatud, ei tähenda see, et neil pole mingit alust. Ehk tasuks ikka uskuda oma väärtustesse! See tõstab kenasti enesehinnangut.


Kohtuda maailmaga 

Millises tujus me sel päeval oleme, sõltub paljuski sellest, mida me peame oma elus tähtsaks. Kui alluda reklaamidele, mis kinnitavad, et noorus, ilu ja elumõte on täielikud sünonüümid, siis võib teadmine kiirustavast ajast tõepoolest traumeerida. Paljud väidavad, et ei armasta enam sünnipäevi oma vanuse tõttu. Seejuures nimetatakse erinevaid vanuseid — pärast 50, ka pärast 30…

Meie keha vananeb pääsmatult ja me ei pea tõesti selle üle rõõmustama. Kuid me ei koosne üksnes kehast, vaid ka hingest ja vaimust.

Meie pidupäev sõltub ka meie perekondlikust seisust. Me mäletame veel lapsepõlve tähtpäevi, kus vanemad tegid meile peo, kutsusid kokku sõbrad, kelle me ise olime valinud ja me saime hulgaliselt kingitusi.

Ent meie mälus on lisaks teadlikule ka alateadlik osa. Kui inimene ei armasta oma sünnipäevi, on põhjust küsida, millised olid olud, kui ta ilma sündis. Ja võib-olla selgub, et ehk vanemad ei soovinud tema sündi või kaasnesid tema sünniga rasked juhtumused — keegi suri või haigestus raskesti.

See kuupäev kordub iga aasta ning jälgides tähelepanelikult oma tundeid, saame teada, milline tähendus sel meie jaoks on.

Sel päeval tunnetame eksistentsiaalset kriisi — see on otsekui lakmuspaber, mis näitab seda reaalsust, millises me elame.

Kas oleme üksikud või ümbritsetud mõttekaaslastega, mida me jõudsime teha ja mis meil ees seisab, milline on elumõte — kõik need tähtsad küsimused seisavad hetkel meie ees. Ent mõtiskledes selle kõige üle, ärgem unustagem tõsiasja, et kui oma esimesel sünnipäeval ei suutnud me kuidagi mõjutada seda, kuidas maailm meisse suhtuma hakkab, siis nüüd, igal järgneval sünnipäeval on meil õigus kohtuda uuesti maailmaga, nüüd aga juba oma isiklikel tingimustel.

Allikas: Psihhologija