Mul on üks erakordselt kihvt noor tuttav, kes väidab, et inimesed antakse meile ellu alati põhjusega — enamik nii-öelda hooajaks, üksikud kauemaks. Ning ainult mõned noist viimastest on sõbrad. „Võib-olla,” lisab ta siinkohal alati juurde. Pärast pausi, mis kannab.

See hämmastab mind sügavalt, kui noor inimene ilmutab niisugust elutarkust. Minul oli tema eas, 20ndates eluaastates, mitukümmend inimest, kellel oli mu mõtteis ja südames sõbrakoht. Küll on noorel inimesel ikka suur süda, mõtlen praegu.

Mitte et süda elu jooksul väiksemaks jääks, aga…

Kõik muutub. Või siis mitte?

„Elukorraldus on vanemast peast ju totaalselt teine,” ütleb Piret (56), kui temalt sõpradega suhtlemise kohta küsin. „Pereelu nagunii, aga kui sul on veel ka vanurist ema hooldada ja tudengist tütar, kelle kulgemist logistiliselt toetada, siis ei leia juba puhtfüüsiliselt eriti aega sõbrannatamiseks. Noh, kirjutame-helistame muidugi, aga…”

„Pole enam vajadust kogu aeg ninapidi koos olla,” tunnistab Indrek (49). „Elu teeb oma korrektiivid. Vanade sõpradega on muidugi see suurepärane asi, et ega peagi pidevalt suhtlema. Nägin eile just üht, me polnud kolmveerand aastat kohtunud, aga jutt jätkus sealt, kus möödunud kevadel pooleli jäi.”

Säält, kus on lähedus, ei saagi minna — tulevad meelde read ühest Doris Kareva luuletusest. Ja kohe ka laul, mis väidab, et igal tundel, mis kord armastuseks sai, on algus vaid. Erinevate inimeste elukogemus näikse mõnes punktis vääramatult kattuvat. Kuidas saab muutuda võõraks keegi, keda oled tundnud suurema osa elust? Mis peab selleks juhtuma?

(Armu)kadedus, eelarvamus ja muud tunded

Mõnikord läheb nii hästi, et ka vallalisepõlve järel käiakse abielupaaridena läbi — kõik sujub, inimesed sobivad omavahel ja need, kes abielu kaudu sõpruskonda sattusid, võetakse valutult omaks. Sirlil (50) ja tema neljal lapsepõlvesõbrannal kujuneski just selline haruldane sõpruskond. Vähemalt kord kuus saadakse kokku — vahel naised omavahel, enamasti koos abikaasadega. Ja juttu jätkub kauemaks.

„Tohutu vajadus on üksteist näha,” ütleb Sirli, „me oleme ju terve elu koos olnud! Nad tunnevad mind läbi ja lõhki, mina neid samuti. Kui siin heitlikus ilmas üldse millelegi kindel olla, siis nendele. Nemad on minu tugi ja turvavõrk, kellele ma tõesti võin kõik hinge pealt ära rääkida, teades, et nad saavad minust aru. Muidugi on oma mees, laps ja lapselapsed need kõige-kõige tähtsamad, aga kohe sealsamas on ka sõbrannad. Suur vedamine, et meie mehed omavahel klapivad, vastasel juhul oleks ilmselt ka meie sõprus kannatanud.”

Pille (52) teab seda omast käest. Tema teine abielu lõpetas üsna kiiresti peaaegu kõik katsed suhelda veel kellegagi peale oma mehe ja laste.

„Mu abikaasa on nii armukade,” tunnistab Pille, „et see võtab kohati paranoia mõõtmed. Ta on võimeline armukadetsema isegi taburetti, mille peal ma istun. Sel on omad põhjused, millest pole kohane siin rääkida, aga… Igatahes ei taha ma asju talle keerulisemaks teha, kui need juba niigi on. Et midagi saada, tuleb millestki loobuda. Elu on alati valikute küsimus. Mina loobusin sõbrannadest — ma lihtsalt väsisin pidevatest etteheidetest, et nemad on mulle tähtsamad kui seaduslik mees. Ma armastan oma meest ja tahan, et sellest abielust saaks asja.”

„Ka minul katkes suhtlus mitme sõbrannaga, kui abiellusin,” ütleb Piret. „Kui inimeste veregrupid ei klapi, ei teki ka ühist läbikäimist. Abikaasa pole küll armukade, aga neid inimesi, kes talle ei meeldi, ta muidugi meil näha ei taha. Nii see tasapisi läks… Ja nagu ma juba ütlesin: pole ju enam seda aegagi, mida koos veeta!”

Aeg, mida veeta

Gunnar Aarma tavatses oma võluval moel kinnitada, et aega pole olemas. Sügav filosoofiline aspekt on asjal juures, aga mida aeg edasi, seda enam saab see lausa sõna-sõnalt tõeks. Aega jääb üha vähemaks ja kipub meie eas viimaks päris otsa saama.

„Näe, sain ühe armsalt naljaka kettkirja,” ütleb Anne (66), „mis kästi 20 või enamale sõbrale edasi saata. No hea, kui kümme sain kokku — nelikümmend aastat tagasi oleks neid olnud vabalt nelikümmend! Vikatimees on teinud mu sõpruskonnas tublit tööd ja teeb edasi. Aga sõbrad ei kasva ju puus või maas, et kui üks kaob, siis võtad uue asemele. Sõprus tähendab koos elatud elu. Niisama jutututtavaid võib muidugi elupäevade lõpuni leida, aga kellel seda vaja? Mis mõtet on juhuslikul jutul?”

Vananemise hea külg on minu arvates see, et mõndagi loksub iseenesest paika. Saabub ka taipamine, et ajal on hind. Et see, mida Aarma väitel olemas ei ole, on väga eriline kingitus — millega ainult puruloll käib pillavalt ringi. Millele ma pühendan oma allesjäänud elupäevad, selles on küsimus!

Iseenda hea seltskond

Kui inimese elukaar kulgeks ideaalmaastikul, võiks „üle küüru” jõudnud inimene ehk siis pealt viiekümnene olla kui teadmiste ja elukogemuste varasalv — parimal moel kuldses elusügises, et jagada ümbritsevatele oma erilisi ande. Üldiselt juhtub seda siiski harva, enamasti avastatakse just hilises keskeas, et korjamise ja kogumise, õppimise ja targemaks saamise õige aeg on märkamatult maha trallitud. Nüüd tuleb püüda päästa, mis veel annab. Lugeda, uurida, mõtelda. Sest seestpoolt uueks ja paremaks saada pole iialgi hilja, räägivad targemad. Aga igasugune teekond iseenda „peidus poole” juurde eeldab omaette olemist, kõnelusi iseendaga, üksindust.

See ei pruugi lähedastelt, sealhulgas sõpradelt, just alati mõistmist leida. Inimene, kellele elamine tähendab eelkõige seltsingut ja suhtlust ning ühist askeldamist, võib koguni pahaks panna, kui sa enam külalisi ei kutsu ja ka ise küllakutsetest keeldud. Äärmiselt raske on selgeks teha, et sa pole „uhkeks läinud” ega haige, et sul pole depressiooni, tänan küsimast, otse vastupidi — üksi on lihtsalt nii hea olla, et sa ei jõua ära imestada, kuidas selle taipamine ometi nii kaua aega võttis.

Mis ei tähenda, et inimesed — sõbrad ja lähedased — kaotaksid tähtsuse ja tähenduse. Kas üldse miski, mis on sind päriselt puudutanud, kuhugi kaob?

Midagi siiski. Nimelt kaotab igasuguse sisu seesama loo algupoolel kerkinud küsimus sõpradest võõrdumise kohta. Võõrastuse kodu on ennasteitavas südames, iseendaga sõbraks saades kaob selle viril vari kõigist suhetest ja suhtumistest. Aga kus ei ole enam võõrastust, seal ei saa olla ka vahemaad. Kõik, kes kallid, on siinsamas, ligi. Kogu aeg. Ja see on puhas rõõm.