Ühe-öö-suhe võib olla lohtuse otsimine, enese karistamine, vallatlemine, seksuaalse või hoopiski emotsionaalse rahulduse otsimine. Ja vahel lihtsalt asjad juhtuvad nii. Oma öö-suhetest räägivad täna kolm inimest. Esimene on 38-aastane abielus mees.

Millal nimetad asja ühe-öö-suhteks?

Arvan, et ühe-öö-suhe on oma olemuselt hoopis midagi muud, kui me oma käibeteadvuses arvame. Ehk siis - mõni mees võib olla oma seadusliku naisega kolm-neli korda nädalas ühe-öö-suhtes ja sellele tasandile jäädagi - aastateks. Mõnele võib aga spontaanselt alguse saanud vahekord, mis toimus vaid ühe korra ja ühel ööl/päeval, olla kogu elu ainus ja rikkaim kogemus, läheduse tunnetamine, mida ta ei koge enam kunagi.

Aga mis jääb talle alatiseks meelde ja mille poole ta kõigis oma teistes suhetes püüdleb. Iseasi, kas see teeb teda õnnelikumaks või õnnetumaks. Ehk siis - kõik see on hoomamatult keerulisem, kui me mõtelda tahame või julgeme.

Mida me ikkagi nimetame ühe-öö-suhteks? Kas füüsilist vahekorda, mis toimus ainult üks kord? Või ka verbaalset, vaimset, tunnetuslikku, vabastavat vahekorda, mida me loodetavasti kõik oleme kogenud ja mis ei pea tingimata olema seotud voodiga. Tavaliselt seostatakse seda teemat sellise abstraktse asjaga nagu moraal. Mis on moraal? Tegelikult vaid kunagi ammu sõlmitud rida kokkuleppeid. Kusjuures need kokkulepped on alati sõlmitud kellegi teise poolt. ALATI. Meie ei saa seal kaasa rääkida ja vahel tundub, et mitte keegi ei ole kunagi saanud (kaasa rääkida). Noh, aga keegi on need kokkulepped siiski sõlminud. Millegipärast.

Moraal ütleb, et kui inimene on püsisuhtes ja satub ühe-öö-suhtesse, siis see on paha-paha. Aga miks? Võibolla oli see ühe-öö-suhe väga ilus ja mõlemale osapoolele väga vajalik ja aitab neil mõlemal pärast edasi elada. Äkki ei ole siis paha-paha mitte ühe-öö-suhe, vaid hoopis see konkreetne püsisuhe.

Kas lähed/oled läinud teadlikult ainult ühe-öö-suhtele?

Mida tähendab teadlik minemine ühe-öö-suhtele - kas seda, et lähed kodust välja kinnisideega - täna õhtul pean leidma kellegi, kellega magada? Kui nii, siis ei ole. See ei saa olla eesmärk (räägime siin ikkagi normaalsetest inimestest). Eeldusel, et vahekord on füüsilisest edasi-tagasi liigutamisest midagi enamat, ei saagi teadlikult ühe-öö-suhtele minna. Sest sa ju ei tea, keda sa otsid.

Sellised asjad toob kaasa elu ise ja kel oleks õigust öelda, et mingi suhe on amoraalne või lubamatu või inetu. Kordan veel, et räägime ikkagi normaalsetest inimestest. Ja selles valguses muutuvad asjad tegelikult väga lihtsateks ja loomulikeks … ja väga isiklikeks.

Ma ei ole üldse kindel, kas nendest asjadest peaks nii palju rääkima. Mind on alati üllatanud kõiksuguste pseudopsühholoogiliste eneseabiraamatute suur läbimüük. Näib, et eestlaste vaimse ja emotsionaalse tervisega on midagi väga tõsist lahti.

Või tuleks öelda, et me oleme ennast haigeks rääkinud ja tekitanud (nii kirjanduses kui ka ajakirjanduses) probleemi millestki, mis tegelikult ei ole probleem. Ja see heietamine kahe inimese suhete üle on tekitanud terve armee võltskomplekside küüsis vaevlevaid inimesi.

Kui kaks inimest teineteisest hoolivad, siis leiavad nad oma probleemidele ise vastuse - ei ole vaja minna rahamaia terapeudi juurde, kes räägib targa näoga täiesti mõttetut juttu ja ise mõtleb, kuidas sinu mehe/naisega magada saaks.