Kas välismaal tööl käiva mehega on võimalik säilitada kirglik suhe?
Sain sõbranna sünnipäeval ühe mehega tuttavaks. Seal oli tookord üldse omamoodi huvitav seltskond. Sõbranna oli tavalistele õllelõugadele lisaks kutsunud uusi nägusid ka, oli Facebookis teate üles pannud, et kõik sõbrad, kes sünnipäevale tulevad, võtku kaasa üks uus ja viisakas sõber. Väga asjalikke tegelasi laekus tookord ikka. Nende hulgast jäi mulle üks mees kohe silma. Ta oli kuidagi jube eriline, ei joonud peol ennast eriti ruttu täis ja kuulsin, kui ta rääkis, et oli isegi suitsetamise aasta tagasi maha jätnud. Mulle meeldis see veel ka, et ta oli riides kuidagi stiilselt, natuke nagu mingi Rootsi vanaaegne poistebänd, kapuutsi ja tikanditega hele jakk ja tumedad torupüksid, väga omapärane ühesõnaga. Ja jutt oli tal ka päris normaalne, ei ajanud mingit sugumürsu jura suust välja, vaid seletas mulle põhjalikult, mis on tumeda ja heleda õlle vahe ja milles seisneb probleem, kui maakera üle kuumeneb. Ma ei saanud pooltest asjadest mitte midagi aru, aga tal oli ilus rahustav hääl, kuulasin hea meelega. Ta ise tundis ka minu vastu huvi, et mis teen, kus töötan ja palju palka saan, seda õnneks ei uurinud, et kas mul lapsed on. Ma ise talle rääkisin, et veel pole lapsi aga tahaks. Ma polnud kindel, kas ta selle jutu peale jookseb minema, aga ei jooksnud, vaid pööras jutu hoopis Soome teemale. Ma täpselt enam ei mäleta, mis tahk see oli, aga vist abirahade ja maksude teema, et maru lahe värk olevat kõik, lühidalt, et elu olla Soomes nagu lilleaed. Tagantjärele olen mõelnud, et mul oleks võinud sellest järsust teemavahetusest kohe häirekellad peas helisema hakata, aga ei hakanud.
Tõmme oli tugev
Igatahes, lõime peol kõvasti tantsu ja lõpuks ta saatis mind koduukseni. Uksel veel suudlesime nagu filmis. Nii romantiline! Saime Facebookis sõpradeks ka kohe suure hurraaga, kuigi sellega tuleb ettevaatlik olla, sest teine saab kohe siis hakata su tegemisi jälgima ja fotosid vaatama ja enam pole saladusi, et kes su sõbrad on ja kus ja kellega sa käid.
Järgmisel päeval ta helistas mulle ja saime kohe samal õhtul jälle kokku. Sel õhtul me veel voodisse ei jõudnud, sest ma tean, meestel peab laskma natuke ennast taga ajada, enne kui ennast päris paljaks võtta. Aga siis ülejärgmisel õhtul küll seksisime, sest mina enam ei jõudnud oodata, ta ajas mu juba nii kirglikuks ja kuumaks, et ma ei hakanud kauem kättesaamatut mängima.
Kõik oli ilus ja siis läks ta Soome…
Saimegi siis veel ja veel kokku, peaaegu igal õhtul. Käisime kinos ja kontserdil ja samal sõbrannal külas, kelle juures kohtunud olime. Ta tundus mulle just selline mees, kellega võiks lapsed ka rahumeeli saada. Kolm kuud oli kõik tore, kasvasime vaimselt kokku. Aga kolme kuu pärast rabast mind üllatus, ta läks järsku Soome tööle. See tuli mulle nagu välk pilvitust taevast. Lihtsalt ühel õhtul ütles, et peab mulle midagi rääkima ja siis rääkiski. Ta oli saanud sõbra kaudu ehitusel tööd ja pidi paugupealt otsustama ja Soome kolima, muidu läheb koht käest ära. Ma algul ei osanud ehmatusest midagi öelda, aga siis läksin endast välja, sest mulle tundus, et sellega ta jätab mind lihtsalt maha. Ta ise ütles, et ei jäta ja hakkab ju nädalavahetustel kodus käima ja ma võin sinna külla minna kui tahan.
Kaugus hoopis lähendab
Nüüd on ta juba kaheksa kuud niimoodi Soome vahet käinud. Me oleme ikka kogu aeg ühenduses. Iga päev ta just ei helista, aga nii üle päeva Skypes ikka natuke räägime ja ma saadan talle iga päev paar sms’i telefonile, et igatsen. Nädalavahetustel, kui ta kodus käib, siis minu meelest on meil küll sama suur kirg nagu alguses. Minu arust on meie suhe isegi lähedasemaks muutunud sellest, et nii kaua peab igatsema enne kui kokku saame ja mulle tundub, et see pikk vahemaa on meie suhtele ainult kasuks tulnud, sest paneme palju rohkem suhtele rõhku, kui koos oleme. Ja küll ta seal Soomes hakkab mind veel nii kibedasti taga igatsema, et kolib varsti Eestisse tagasi ja loome oma pere ning elame õnnelikult kõrge vanaduseni. Nii et pole see kauge vahemaa nii paha midagi, kui räägitakse.
