Kas vana arm ka roostetab?
See oli mu endine kallim. Oleksin muidu ilmselt peatunud. Kuid kuna mul oli tähtis kõne pooleli, siis vaid naeratasin talle kiirelt ning kõndisin edasi, ise telefonikõne jätkates. Samas valdas mind segadus ja mõtted ei olnud enam üldse olulise kõne juures.
Tundsin, kuidas sees keeras ning pähe kerkisid igasugused tobedused. EI saanud kuidagi silmist tema välimust — mees oli tõeliselt atraktiivne. Ja mis tema minust küll mõelda võis kui ma sedasi temast mööda kõndisin…
Äkki kuulsin kedagi hüüdmas… hääl tuli telefonist, ma ei märganudki, et olin kliendi üksinda telefoni rääkima jätnud ning tema jutt oli mu kõrvust hoopis mööda jooksnud. Vabandasin ja lõpetasin nüüd lõpuks kõne, lubades viisakalt esimesel võimalusel tagasi helistada.
Tundsin, et tahan lihtsalt olla omaette ja vaikuses. Sisimas oli valus, justkui vana haav oleks lahti kistud. Meelde tulid nii hea kui halb. Ent siiski rohkem oli meie vahel head, kui halba. Ainus halb asi oli lõpp. Jah, kui mulle antaks võimalus, siis teeksin kõik otsast lõpuni taas läbi.
Meie lahkuminekust on möödas aastaid, kuid ma pole temast tegelikult kunagi üle saanud. Ta oli mulle parim sõber ja meil oli sarnane mõttemaailm. Ükskõik, mida me koos ka ei teinud, alati oli meil lõbus ning nautisime üksteise seltskonda. Ent siis ühel päeval sulgus ta oma maailma, toredast ja lõbusast meesterahvast sai vaikne erak. Tundsin, et eemaldume teineteisest iga sekundiga. Kui uurisin temalt, mis valesti, vastas eks, et kõik on korras ja, et asi on temas. Kuid korras polnud enam miski.
Süüdlaslikul ilmel vabandades ütles ta, et tema tunded minu vastu on muutunud. Et ta on segaduses ja, et kui kõik poleks nii kiirelt läinud ehk oleks siis asjad olnud teisiti. Nii me kumbki oma teed läksimegi. Mis aga tegelikult juhtus, ei tea ma siiani, sest koos olles oli ju kõik täpselt nii, nagu peab ja ta oli minu jaoks täiuslik.
Kuigi peaksin elama olevikus ja mõtlema tulevikule, piinab mind siiani aga see selgusetuks jäänud lõpp.
Suhted on osa meie elust. Nii lõpetamegi varem või hiljem jälle kellegagi koos, suhtes. Sest vajame nii füüsilist kui ka hingelist lähedust. Vajame kedagi, keda usaldada ja kellele toetuda. Kedagi, kellesse armuda ja armastada. Seda õiget leidmata liigume paratamatult mõne aja pärast uude suhtesse ning teeme (tahtmatult?) haiget inimestele, kellele ehk ei tahaks.
Mõnikord tuleb aga sama rong ringiga tagasi ja elu viib meid kokku mõne endise kallimaga ning uue võimaluse korral ehk lähebki kõik teisiti. Kuid mõne jaoks on vana supi soojendamine välistatud.
Näiteks kui mängu tuli keegi kolmas. Või kui aja möödudes muutub suhe justkui õe-venna omaks. Või tõstab armastatu sinu vastu esimest korda käe…
Mõned eksid ei suuda kunagi lahkuminekuga leppida ning üritavad teha kõike, et sind tagasi saada. Kuid sinus ei pruugi see kallim enam mingeid tundeid tekitada.
Ah, et milline on minu juhtum?
Noh, on veel üks kategooria ekse. Need, kes on su südamesse jätnud sügava haava. Nii sügava, et selle paranemine võtab pikalt aega või siis halvimal juhul ei paranegi eal. Neile mõeldes tuleb meelde ainult hea, sest neid me armastasime. Ja, kui me neid ikka ja jälle kohtame, siis on me mõtted ühtäkki hajevil ning sõnad jäävad kurku kinni.
Seda õhtuhämaruses kohatud atraktiivset meest ei ole ma enam ometigi rohkem näinud. Suhtlemisest rääkimata. Ent vahel ma siiski mõtlen talle. Ja sellele, et kuidas tal läheb. Kuid ei enamat. Ei kipu ma talle meilima ega helistama. Mul on nüüd teine, kuid süda ei anna endiselt rahu ja õhku jäävad küsimused: “ Miks?" ja "Kas?”
Süda ei anna rahu. Pea aga ütleb, et see rong on läinud. Kas vana arm ka roostetab? Tõeline arm ilmselt mitte.
