Ma ei osanud teemat kuidagi üles võtta ja seega ütlesin lihtsalt: „Räägi.” Sõber ohkas ja alustas ääri-veeri: „Katrin läks ära maale ja ma ei viitsinud ise süüa teha. Läksin hommikul siitsamast Rimist läbi ja jooksin seal riiulite vahel täiesti ootamatult otsa oma isale, kes minuteada pidi teises linnas lähetuses olema. Ta läks mind nähes näost täiesti imelikuks.”

Olin pisut hämmeldunud, sest ma ei ole siiani pidanud väga imelikuks olukorda, kus inimesed enda isadega poes kohtuvad. Kui, siis ehk lahutatud peredes nö „kadunud isade” puhul, aga nende peres elavad vanemad koos kena pere-elu ja seega ei ole isaga kokku sattumine just teab mis traumaatiline kogemus. „Miks peaks su isa sind nähes kohkuma?,” küsisin segadusse sattununa. „No seda minagi mõtlesin, et valesti sain aru. Siis aga tuli isa juurde mingi naine, kelle puhul alguses oli tunne, et ta tuleb sõbralikult isa juurde, aga siis oli isa pulksirge nagu tikk ja ütles väga viisakalt „tere” nagu tema naist peaaegu ei tunnekski. Naine vaatas ka isa imelikult ja läks tagasi lettide vahele,” seletas sõber. „Küsisin siis isalt, et kas too siis ei läinudki lähetusse ning sain mingi ebamäärase vastuse ja pigem põrnitses ta lettide vahele naisele järele kui et vastas mulle. Kuna mul oli ka juba kiire, siis mõtlesin, et räägin kunagi pärast edasi, jätsin hüvasti ning suundusin minekule. Enne vaatasin veel millegi pärast korvi. Ei teagi miks. Poleks pidanud. Seal olid kondoomid,” lõpetas sõber jutujärje ohates.

Jah, selline asi võib küll inimest kohutada, hakkasin mõtlema. Ega keegi ei taha ju tegelikult reaalselt teada, et nende vanemad ka seksuaalelu elavad. Samas, kui suure üllatusena see ikka tulla saab. Sõber nagu oleks mu mõtteid lugenud ja jätkas: „Vaatasin isale ehmatusega otsa ja tema mullegi. Siis sain ma kõigest aru, et kes on see naine ja mida nad seal poes teevad. Ja ka isa sai aru, et ma matsu lahti jagasin. Jätsime mõlemad kiiresti hüvasti ja läksime oma teed … MIDA ma nüüd küll tegema peaksin? Kas ütlen emale või mitte? Äkki ta teab? Mina ka ei tea.”

Jah, mida siis? Ei osanud sõbrale soovitada ei üht ega teist. Isa valet endas kandma ei peaks ükski laps. Samas, ema vastu aus olemine võib lõhkuda pere. Ehk on see pere alati nii toiminudki, üks või mõlemad vanematest elavad tegelikult kaksikelu, aga laste pärast teeseldakse suhet. Sõbralt ma seda aga küsida ei tihanud. Tundus nagu ta elaks teadmises, et tema vanemad on õnnelikud ning neil on tugev abielu.

„Ehk sa said ikka valesti aru?” uurisin sõbralt. Mõnikord tõlgendatakse asju ju valesti. „Vaevalt,” ohkas sõber ja näitas isa saadetud sms-i, kus oli kirjas ainult üks lause: ma olen tänulik kui sa sellest emale ei räägi. Siit läks mu viimane võimalus äratada sõbras lootus, et ehk on ta peres asjad nii hästi nagu ta on alati arvanud.

Teadsin, et ükski soovitus ta elu enam endiseks ei tee. Kui üks selline märk on hinge löödud, siis inimene muutub. Ka tema nägemus inimsuhetesse muutub. Lapsevanemad on ju esimesed ja suurimad eeskujud ning kui nad on endast jätnud mulje kui täiuslikkuse etalonidest, siis selline sündmus purustab ka täiskasvanud lapse maailma. Loomulikult peaksid ema ja isa enda suhetega ise tegelema ja ise oma asju klaarima, aga kui lapsed kogemata sinna vahele satuvad, siis on ka neil õigus sõna sekka öelda. Isegi kui üks vanematest palub vaikimist, ei saa ta oodata, et laps teise vanema (keda ta samaväärselt armastab) ees nii suurt saladust kanda tahab.

Midagi sellist soovitasin ka sõbrale. Ütlesin, et oodaku natuke esimese emotsiooni lahtumist ning otsustagu siis. Tehku nii, nagu hinges õigeks peab. Kui suudab selle koormaga elada, siis kaitsku ema halbade uudiste eest ning lootku, et ehk jätab isa tolle naise ikkagi maha. Aga kui tunneb, et tahab isa peale karjuda, siis võib ka seda teha. Kui lapsevanemad on leidnud, et neil on õigus käituda nagu heaks arvavad, siis on see õigus ka lastel.