"Keegi ei usuks, kui räägiksin, kuidas ta meid kohtleb."
Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
6. Me lähme reisile
Taaskord ei õnnestu mul Janarit vältida. Teatri fuajees on mõned üksikud külastajad. Etenduseni on veel piisavalt aega. Sätime Terjega jalanõudekotid ilusti hunnikusse ning vaatame üle, et ka kõik muu oleks garderoobis korras.
Näen silmanurgast meest tulemas, kuid teesklen, et mängukavade sättimine on maailma kõige olulisem ülesanne ning võtab kogu mu tähelepanu.
“Lilian, tere!” kõlab Janari hääl mesimagusalt. Korraks jõnksatab miski sisemuses, sest just see imearmas hääl ja olek olidki ju need, mis mind algul Janari juures lummasid. Nii ta mind endasse armuma panigi. Kuigi ma ei taha ühtegi tema manipuleerivat lauset kuulda, siis rõõmustan eesootava uudise üle — ilmselt saan nüüd teada, et minu ja laste detsembrikuu tuleb tänu Janari auhinnarahale veidi lihtsam. Naeratan tahtmatult. Lõpuks jõudsin ka mina oma elu pöördepunkti ära oodata. Pisikese, aga ikkagi sammuke lähemale sellele, et ma ei pea igas sekund mõtlema, kuidas järgmised minutid ja tunnid rahaliselt üle elada.
Mees saab mu rõõmsamaks muutunud olekust ilmselt julgust juurde ning jätkab:
“Tead, mul on selline väike mure, et sel ja järgmisel kuul ma ei saa kahjuks mingit raha teile maksta. Aasta lõpp, noh, saad ju aru küll.”
Olen vait ja seedin kuuldut. Kas see oli täpselt vastupidine sellele, mida ma ootasin? Janar vaatab mind äraootaval pilgul, justkui loodaks, et ma selle uudise peale rõõmust lakke hüppaksin.
“Aga preemiaraha?” suudan mõne aja pärast kuidagi pomiseda.
“Aa, see,” naeratab Janar virilalt. See kestab küll vaid mõne sekundi ja siis saab mees enesevalitsuse tagasi ning näole ilmub taas esinduslik esikaanepoisi nägu. “Vaata, me pole naisega ammu kusagil puhkamas käinud. See oleks lõpuks nüüd võimalus, et saame ka nädalakese kusagil soojemas kohas veeta. Siinsed ilmad on ikka täiesti talumatud,” võdistab mees õlgu.
“Jah, olen märganud,” surun läbi teeseldud naeratuse. Peas keerlevad tuhat mõtet, mida tahaks Janarile öelda … või pigem karjuda … aga ma vaikin. Lihtsalt seisan seal ja vahin lolli näoga otsa mehele, kes saab mõne päeva pärast autasu kõigile meeldimise eest. Jälle olen maailmaga riius ja üksinda teisel pool? Mina ju ei kuulu nende hulka, kes Janarit fännavad. Aga ma ei saa temast ka mitte kunagi täiesti lahti, sest … töötan temaga samas kohas, et … tasuda tema kiirlaenu eest. Kas tasun ka tema lapse igapäevaste kulutuste eest? Ei — see ei ole tema laps. Mina maksan kõike vaid enda laste eest.
“Aga noh, olgu siis. Seda ma tahtsingi öelda,” saab Janar ilmselt aru, et pikemat meeldivat vestlust tal oodata pole mõtet.
“Kas sa vähemalt oma laenu eest ei tahaks maksta?” ütlen poolsosinal, et vaid meie kaks kuuleme. Janar laseb silmad ehmunult mööda fuajeed ringi. Üks vanapaar võtab teineteist aidates rahulikult peegelseina juures asuvate pinkide juures riidest lahti. Üks keskealine paarike annab riideid Terjele üle ning suundub seejärel teatri kohvikusse.
“Lilianike, see ei ole enam minu laen,” sosistab mees mulle lähemale kummardudes. “Sina kolisid minu juurest ära ja ei tahtnud minuga midagi tegemist teha. Järelikult me ei aruta enam selliseid probleeme ja muresid. Ütleme nii, et selle laenu tasuks aitangi sul korterit üürida. Ehk et ma võimaldan sulle elukoha.”
“Aga ma maksan ju korteris kõige eest ise,” tuletan meelde.
“Lilianike, need olid sinu valikud. Mina olen edasi liikunud ja ei taha vanade teemadega enam midagi tegemist teha. Soovitan sul sama teha!” Viimased laused lausub mees üsna valjult. Need pole ilmselt tema jaoks enam mingi saladus. Janar naeratab mulle veelkord võidurõõmsalt, lehvitab ning liigub näitlejate garderoobide poole.
Hingan paar korda sügavalt sisse ja välja, et sisemusest väljatrügivad emotsioonid taas maha tallata. Seejärel suudan tagasi garderoobileti taha oma kohale liikuda.
“Miks sa lased tal endaga nii käituda?” on Terje hääl täis pahameelt.
“Sa isegi ei tea veel, mida ta mulle rääkis,” olen naise rünnakust üllatunud.
“Mul polegi vaja. Nägin, kuidas ta sinuga rääkis ja kuidas sinu olek sellel ajal muutus. Polnudki vaja kuulda, mida ta täpselt ütles,” jätkab vanaproua kurjustamist.
“Mis mul muud üle jääb? Janari nimel on meie korteri üürileping. Ma ei saa temaga täitsa tülli minna. Muidu pole meil enam elukohta ka,” kehitan õlgu. Püüan küll naeratada, kuid tean, et Terje eest ei jää varjule, kui nurkaaetult ennast tegelikult tunnen.
“Miks sa siis ise korterit ei üüri?” ei saa naine aru.
“Oled proovinud kunagi mõnele korteriomanikule rääkida, et oled üksikema, kes tahab korterisse tulla koos kolme kooliealise lapsega?” küsin nukralt.
“See ei saa nii hull olla,” ei usu Terje kuuldut.
“Tead, rõdul suitsetamise ning mitu pidu nädalavahetuse jooksul kannataksid enamik üürileandjaid paremini välja, kui kolm kooliealist last. Usu, ma olen uurinud. Ja need kohad, kus see poleks probleemiks, jäävad minu rahakoti ulatusest kahjuks välja,” tunnistan nukralt.
“Nõua siis Janarilt raha välja. Sa ei pea nii põikpäiselt üksi hakkama saama ning tema vabanduste ja selgitustega leppima,” vangutab Terje pead.
“Olen ka sellele mõelnud. Aga ma kujutan juba ette, mis sellest välja tuleb — ilmselt laseks ta kohe avaldada mingi loo sellest, kuidas ta lapse ema raha taga ajab ja midagi muud ei tahagi. Tänan, ei! Jätan sellise kuulsuse saamata.”
“Miks sa arvad, et ta kõige avaldamisest huvitatud on?”
“Kuule, Terje, ta on näitleja! Janari jaoks on tähtis pildil püsida. Mäletad, ma olen kaks korda ,,Kroonikas” olnud — esimest korda siis, kui hakkasime Janariga koos elama ning teise, kui välja kolisime. Arva, mitu korda neist mina ajakirjanikuga rääkisin?”
“Mitte ühtegi?”
“Õige! Kedagi ei huvitanud minu mõtted, ega minu versioon toimuvast. Janar sai oma järgmised viisteist minutit kuulsust. Mina olin garderoobineiu, kelle ta õnnelikuks tegi. Keegi ei usuks, kui räägiksin, kuidas ta meid kohtleb,” selgitan nukralt.
“Oh, see tänapäevane aeg. Mitte miski pole päriselt nii, nagu välja paistab, ” vangutab Terje pead.
Naeratan nukralt. Jah, kõik on üks suur näitlemine. Minu kahjuks on Janar minust parem näitleja ning nii jääb igavesti.
Kas võib juhtuda, et käes on hetk, kus mina ei olegi oma elufilmi kõige olulisem tegelane, vaid mind on vaikselt käsikirjast välja kirjutatud?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.
