Uksehoidja ei naeratanud mulle.

See mõte painab mind terve liftisõidu Ethani korrusele. Vincent on olnud mu lemmik-uksehoidja sestsaadik, kui Ethan siia kortermajja kolis. Vincent naeratab alati ja ajab minuga juttu. Aga täna hoidis ta lihtsalt ust lahti, näol stoiline ilme. Ei öelnud isegi: „Tere, Quinn! Kuidas teie reis oli?”
Eks meil kõigil tuleb ette halbu päevi.

Heidan pilgu telefonile ja näen, et kell on juba seitse läbi. Ethan peaks koju jõudma kell kaheksa, nii et mul on küllalt aega teda õhtusöögiga üllatada. Iseennast ka. Tulin tagasi päev varem, aga otsustasin talle mitte öelda. Meil on pulmade pärast nii palju plaanimist olnud; mitu nädalat on möödas ajast, kui viimati koos ehtsat kodutoitu sõime. Või seksisime.

Kui Ethani korrusele jõuan, seisatan ma niipea, kui liftist välja astun. Koridoris sammub täpselt Ethani korteri ees mingi tüüp. Ta astub kolm sammu, seisatab siis ja vaatab ukse poole. Ta astub veel kolm sammu teisele poole ja jääb jälle seisma. Vaatan teda, lootes, et ta lahkub, aga ta ei tee seda. Ta üksnes sammub edasi-tagasi, vaatab Ethani ukse poole. Minu meelest pole ta Ethani sõber. Kui oleks, tunneksin ma ta ära.

Kõnnin Ethani korteri poole ja köhatan. Tüüp pöördub näoga minu poole ja ma osutan Ethani uksele, andes talle teada, et mul on vaja temast mööda minna. Tüüp astub kõrvale ja teeb mulle ruumi, aga ma hoidun hoolega talle pikemalt silma vaatamast. Koban käekotis võtme järele. Kui selle leian, tuleb ta minu kõrvale, surub käe vastu ust. „Kas sa kavatsed sinna sisse minna?”

Vaatan talle otsa ja siis uuesti Ethani ukse poole. Miks ta minult seda küsib? Mu süda hakkab vasardama mõttest, et olen ihuüksi koridoris koos mingi imeliku tüübiga, kes uurib, kas ma kavatsen tühja korteri ukse avada. Kas ta teab, et Ethanit pole kodus? Kas ta teab, et ma olen üksi?

Köhatan ja püüan hirmu varjata, kuigi tüüp näib ohutu. Aga ega kurjusel pole ilmselget välimust, nii et iial ei või teada. „Mu kihlatu elab siin. Ta on seal sees,” valetan ma.

Tüüp noogutab hoogsalt. „Jajah. Ta on igatahes seal sees.” Ta pigistab käe rusikasse ja kopsab ukse kõrval vastu seina. „Minu kuramuse tüdruku sees.”

Ma käisin kunagi enesekaitsekursusel. Instruktor õpetas, et libistaksime võtme sõrmede vahele, ots välja turritamas, nii et kui sind rünnatakse, saad ründajat silma susata. Teen seda, olen valmis, et see hull mu ees sööstab mulle iga sekund kallale.

Ta hingab pahinal välja ning ma märkan tahes-tahtmata, et meie vahel õhus levib kaneelilõhn. Kui veider asi, millele mõelda hetk enne seda, kui mind rünnatakse. Kui veider oleks selline isikutuvastamine politseijaoskonnas. Oi, ma ei oska tegelikult öelda, mis ründajal seljas oli, aga tema hingeõhk lõhnas hästi. Kaneelinätsu järele.

„Sa oled vale korteri juures,” ütlen ma talle, lootes, et ta kõnnib vastu vaidlemata minema.

Tüüp raputab pead. Pisikesed kiired pearaputused, mis annavad mõista, et ma ei saaks rohkem eksida ja temal ei saaks rohkem õigus olla.

„Ma olen õige korteri juures. Olen kindel. Kas su kihlatu sõidab sinise Volvoga?”

Olgu, nii et ta siis jälitab Ethanit? Mu suu on kuiv. Vesi oleks tore.

„Kas ta on umbes meeter kaheksakümmend? Mustad juuksed, kannab North Face’i jopet, mis on talle liiga suur?”

Surun käe vastu kõhtu. Viin oleks tore.

„Kas su kihlatu töötab dr Van Kempi juures?”

Nüüd olen mina see, kes pead raputab. Ethan mitte ainult ei tööta dr Van Kempi juures … tema isa on dr Van Kemp. Kuidas see tüüp Ethani kohta nii palju teab?

„Mu tüdruk töötab temaga koos,” ütleb tüüp ja kiikab vastikustundega ukse poole. „Näib, et rohkemgi kui töötab.”

„Ethan ei teeks …”

See katkestab mu jutu. See keppimine.

Kuulen üht häält nõrgalt Ethani nime hüüdmas. Vähemalt siinpool ust kõlab see nõrgalt. Ethani magamistuba on korteri teises otsas, mis näitab, et kes iganes see naine on, vaikne ta küll ei ole. Ta karjub Ethani nime.

Sellal kui Ethan teda kepib.

Taganen otsekohe ukse juurest eemale. Ethani korteris toimuva tegelikkus paneb mul pea ringi käima. See lööb kogu mu maailma kõikuma. Mu minevik, mu olevik, mu tulevik – need kõik keerlevad kontrollimatult. Tüüp haarab mul käsivarrest ja aitab mul tasakaalu leida. „Kõik kombes?” Ta toetab mu seina najale. „Palun vabandust. Ma poleks tohtinud seda niimoodi välja pahvatada.”

Avan suu, aga välja tuleb vaid ebakindlus. „Kas sa … kas sa oled kindel? Võib-olla ei kosta need hääled Ethani korterist. Võib-olla on see kõrvalkorteri paar.”

„Kui mugav. Ethani naabri nimi on samuti Ethan?”

Küsimus on sarkastiline, aga ma näen kahetsust ta silmis otsekohe, kui see on üle ta huulte tulnud. See on temast kena – suuta mulle kaasa tunda ajal, kui ta ilmselgelt kogeb ise sama asja. „Ma järgnesin neile,” ütleb ta. „Nad on seal sees koos. Minu tüdruk ja sinu … poiss.”

„Kihlatu,” parandan ma.

Kõnnin koridoris eemale, nõjatun vastu seina ja vajun lõpuks põrandale. Ma ei tohiks arvatavasti põrandale istuma potsatada, sest kannan seelikut. Ethanile meeldivad seelikud ja nii ma siis mõtlesin, et olen kena ja panen selle tema rõõmuks selga, aga nüüd tahan ma seeliku seljast võtta, talle kaela ümber keerata ja ta ära kägistada. Vahin oma kingi nii pikka aega, et ei pane tähelegi, kuidas tüüp mu kõrvale põrandale istub, kuni ta küsib: „Kas ta ootab sind?”

Raputan pead. „Ma tulin teda üllatama. Olin koos õega linnast ära.”

Ukse tagant kandub meieni veel üks summutatud karjatus. Tüüp mu kõrval võpatab ja katab kõrvad kinni. Ka mina katan enda omad kinni. Istume niimoodi tükk aega. Me mõlemad keeldume neid helisid oma kõrvadesse lubamast, kuni see läbi saab. Kaua see ei kesta. Ethan ei pea vastu kauem kui mõne minuti.

Kaks minutit hiljem ütlen ma: „Minu arvates on nad lõpetanud.” Tüüp võtab käed kõrvadelt ja toetab põlvedele. Põimin käsivarred enda omade ümber ja toetan lõua neile. „Kas me peaksime ukse minu võtmega avama? Nad ette võtma?”

„Ma ei saa,” ütleb ta. „Ma pean kõigepealt maha rahunema.”

Ta näeb välja üsna rahulik. Enamik mehi, keda ma tean, lõhuks praegu ust maha.

Ma pole tegelikult üldse kindel, kas tahan Ethanit ette võtta. Osa minust tahab minema kõndida ja teha näo, et paari viimast minutit pole kunagi juhtunud. Võiksin talle sõnumi saata ja öelda, et jõudsin varakult tagasi, tema saaks mulle öelda, et töötab kauem, ja mina elaksin edasi õndsas teadmatuses.

Või siis võiksin ma lihtsalt koju minna, kõik tema asjad ära põletada, pulmakleidi maha müüa ja ta telefoninumbri blokeerida.

Ei, mu ema ei lubaks seda eluilmaski.

Oh issand! Mu ema.

Oigan ja tüüp tõmbub otsekohe sirgu. „Kas sa hakkad oksele?” Raputan pead. „Ei. Ma ei tea.” Tõstan pea kätelt ja naaldun vastu seina. „Mulle lihtsalt jõudis kohale, kui marru mu ema läheb.”

Ta rahuneb, nähes, et ma ei äga mingi füüsilise tõve pärast, vaid pigem kartusest, kuidas mu ema reageerib, kui saab teada, et pulmad jäävad ära. Sest ära jäävad need igatahes. Ma ei jõua kokku lugedagi, kui palju kordi on ema maininud, kui suur sissemakse tuli teha, et toimumiskoha ootejärjekorda saada. „Kas sa üldse taipad, kui palju inimesi soovib, et saaksid abielluda Douglas Whimberly Plazas? Evelyn Bradbury abiellus seal, Quinn. Evelyn Bradbury!”

Mu ema armastab mind Evelyn Bradburyga võrrelda. Bradburyde perekond on Greenwichis üks vähestest, kes on esinduslikum kui minu kasuisa oma. Nii et loomulikult toob ema Evelyn Bradburyt igal võimalusel näiteks kõrgklassi täiuslikkusest. Mulle Evelyn Bradbury korda ei lähe. Mul on kange tahtmine emale nüüdsama sõnum saata ja lihtsalt öelda: Pulmad jäävad ära ja mul on Evelyn Bradburyst täiesti savi.

„Mis su nimi on?” küsib tüüp.

Vaatan talle otsa ja taipan, et see on esimene kord, kui teda päriselt silmitsen. See võib olla üks tema elu kõige hullematest hetkedest, aga isegi seda arvestades näeb ta välja äärmiselt nägus. Väljendusrikkad tumepruunid silmad, mis sobivad kokku ta sõnakuulmatute juustega. Tugev lõug, mis on sõnatus raevus lakkamatult tõmmelnud sestsaadik, kui liftist välja astusin. Täidlased huuled, mis tõmbuvad kitsaks kriipsuks iga kord, kui ta ukse poole kiikab. See paneb mind mõtlema, kas ta näojooned näiksid mahedamad, kui tema tüdruk poleks praegu Ethani juures.

Tüübist õhkub nukrust. Sellist, mis pole seotud meie praeguse olukorraga. Midagi sügavamat … see oleks just nagu temasse istutatud. Olen kohanud inimesi, kes naeratavad silmadega, aga tema omad väljendavad kulmukortsutust.

„Sa näed parem välja kui Ethan.” Mu mõtteavaldus tuleb talle ootamatult. Ta ilmesse sugeneb segadus, sest ta arvab, et löön talle külge. See on viimane asi, mida ma praegu teen. „See polnud kompliment. Lihtsalt tõdemus.”

Ta kehitab õlgu, nagu oleks tal kama kaks.

„Lihtsalt et kui sina näed välja parem kui Ethan, siis paneb see mind arvama, et su tüdruk näeb välja parem kui mina. Mitte et see mulle korda läheks. Võib-olla läheb ka. Ei tohiks minna, aga ma mõtlen paratamatult, kas Ethan on temast rohkem sisse võetud kui minust. Tavaliselt ma ei tee ennast niimoodi maha, aga ma olen nii vihane ja mingil põhjusel ma lihtsalt ei suuda vait jääda.”

Ta seirab mind viivu, mõtiskleb mu kummalise mõttelõnga üle. „Sasha on inetu. Sul pole vaja üldse muretseda.”

„Sasha?” lausun ma tüdruku nime uskmatusega ning kordan seda siis, rõhutades sha-osa. „Sasha. See seletab mõndagi.”

Ta naerab, siis naeran mina ja see on kõige veidram asi. Naerda, kui peaksid nutma. Miks ma ei nuta?

„Mina olen Graham,” ütleb ta kätt sirutades.

„Quinn.”

Isegi ta naeratus on nukker. See paneb mind mõtlema, kas tema naeratus oleks teistsugustes oludes teistsugune.