"Kuigi olen ammugi keskealine ja sugulane on aasta vanem minust, käitub ta minuga nagu mingi alaealisega, keda peab suunama ja õpetama.

Nt: tema on palju aastaid olnud blondide juustega, ega ole kordagi värvimisel vahet sisse teinud, et juustel puhata lasta ja vahelduseks natuke ka oma loomulikku tooni juustega olla. Ja on kogu aeg vaid ripsmepikendustega. Samuti ei tee ta pausi ka geelküünte suhtes.

Mina ei suuda olla blondiin üle 3 aasta järjest. Ja ripsmepikendusi ka ei taha regulaarselt kanda, sest see ju võib lõpuks oma ripsmete kaotusini viia, nagu ka juuste vahetpidamata blondeerimine võib oma juuksed hävitada jne. Ei taha pidevalt ka geelküüsi kanda, sest ka see võib oma küüntele halvasti mõjuma hakata.

Olin nüüd viimased 4 aastat jutti pikajuukseline blondiin ja kevadel olid korraks ka ripsmepikendused. Kuid peale 4 aastast "blondiini"-perioodi tahtsin loobuda blondist, sest see värv muutus igavaks ja ebaloomulikuks. Nii ma siis hiljuti loobusin pikkadest blondidest salkudest, sest oma juuksed olid otstest liiga õhukesed ja otsustasin olla nüüd mõnda aega oma tegelikku värvi juustega (mis on šatäänid).

Ja sugulane nüüd muudkui avaldab survet mulle, et: "sa olid blondina nii ilus, muuda oma juuksed uuesti blondideks ja kasvata uuesti pikaks, see sobis sulle rohkem. Sa näed praegu välja nagu mingi feminist oma lühikeste kartulikooretooni juustega!

Ja lase ripsmepikendused panna, see muudab su pilgu ilusaks. Ka geelküüned ei tee paha.
Meestele meeldivad blondid ja seksikad naised. Sina näed praegu välja nii inetu ja sa hirmutad mehed eemale" jne.

Miks ta arvab, et see mis temale meeldib ja sobib, peaks samamoodi ka mulle igati peale minema? Mina ise otsustan, millal ja kas tahan taas blondiks juuksed muuta, ripsmepikendused panna ja geelküüned.

Ma ei taha praegu midagi sellist teha. Teen seda siis, kui ise leian, et on aeg seda teha.
Ma ei jaksa sugulase targutamist ja survet taluda! Kuidas seda vältida?"