Kui kraan läks katki, siis selle asemel, et telefon võtta ja torumees kutsuda, kes viie minutiga ja suurema segaduseta asja korda teeks, ronib minu muidu armas, aga täielik kobakäpp mees ise kraani alla. Uurib, puurib, mõtleb, arutleb. Pool tundi kulunud, vesi tilgub järjest suurema survega. Seejärel võtab ta oma tööriistad, laenab naabrilt ja teiselt naabrilt veel paar mutrivõtit ja kruvikeerajat (või mingeid muid asju, ma kah ei tea, mis nende nimed on). Nüüd voolab vett juba lahinal. Ta sehkendab seal natuke ja suudab tööriistad ära lõhkuda, kraani küljest murda ja endale näppu lõigata nii, et lisaks veele lahmab nüüd ka verd.

Katkise tooli parandamist lükatakse kaks nädalat edasi ja lõpuks saetakse mingid vajalikud jupid liiga väikeseks ja vale nurga all, nii et homnepäev on seesama tool uuesti eluohtlik ja kogu trall algab otsast pihta. Lastetoa riidekappi pani ta kokku kolm päeva. Sidet ja plaastreid kulus ohtralt, kapp sai valmis... aga kahjuks kukkus üks riiul paar päeva hiljem väiksemale lapsele jala peale.

Lambipirni vahetamise juures suudab ta kaks pirni maha visata ja katki teha, kolmanda pesas üle keerata ja neljanda siis lõpuks paika saada. Selliseid näiteid võin tuua veel sadu, aga point on selles, et iga katse midagi ehitada või parandada lõpeb katastroofiga.

Ei ole sellel mehel neid kuulsaid kuldseid käsi, kuigi ta ise väga tahaks ja arvab, et ta on parim ehitaja maailmas. Loomulikult on ta nii härga täis, et kunagi kelletki nõu ei küsi ega abi ei palu. Remondimehe kutsumine oleks tema jaoks suurim solvang ja alandus. Kuigi see päästaks meie pere nii mõnestki erakorralise meditsiini osakonnas käigust. Olge õnnelikud, naised, kelle mehed on nõus remondi eest maksma ja sellega närve säästma! Kõik mehed ei ole kahjuks või õnneks sündinud, haamer käes.