Kogu tõde valele üles ehitatud suhetest

Mis on parem — kas säilitada suhted või rääkida tõtt? Keegi meist väidab, et valele ehitatud suhted pole talle vajalikud ning kulutab kogu oma elu tõeste suhete otsingutele. Teine jälle viibib pikki aastaid magusas pettuses, meeldivates romantilistes illusioonides ning pimestab end kunstlikult. Kas siis suhted on tõest ülemad?

Kuidas ikkagi teha õige valik? Olla aus. Olgu või iseenda vastu, soovitavalt koos partneriga. Kui too on muidugi võimeline seda vastu võtma. Sageli ei suuda inimesed vastu võtta ja välja kannatada ausust. Vahel tähendab ju aus olemine julmust.

Näiteks, kas võib siis romantiliste suhete alguses hoiatada naist, et ei ole võimalik lubada talle igavest armastust ja truudust? Võib, kuid ilmselt naine ehmub ning teeb oma valiku selle kasuks, kes annab talle valeliku kindlusetunde.

Tõepoolest pole just ohutu alustada suhteid inimesega, kes juba varakult tõdeb, et temast ei saa truud kaaslast või et tema valik pole lõplik ning ta võib seda iga hetk muuta. Ent alustada suhet sellega, kes valetab, et säilitab teie suhted hauani välja, on veelgi ohtlikum. Sel juhul on valelikud mõlemad — nii see, kes tõotab, kui ka see, kes neid tõotusi usub. Lahutuste statistika on selle kinnitus.

Suhetes on kui füüsikas: igiliikuri leiutajateks saavad need, kes ei tunnista füüsika seadusi. Igavest garantiid igaveseks armastuseks saab anda vaid see, kes ei tunne seadusi.

Üheks aususe eelduseks on teadvustamine, et annad endale aru selles, mida sa mõtled ja tunned, kui käitud üht või teistviisi.

Kui romantiline noormees tutvub tütarlapsega, ei suuda ta suurt midagi endale teadvustada, sest viibib hormoontormide mõju all ning arvab täiesti siiralt, et jääb kallimat igavesti armastama. Ta ei mõista oma tundeid, mis on põhiliselt füsioloogilise iseloomuga. Ta ei saa aru, et „armastus elab kolm aastat”. Kui hormonaalne taust muutub, ning ta hakkab toimuvat teadvustama, võib ta endalt küsida: „Kus olid mu silmad? Miks ma nii tegin?” Ning mõlemad partnerid tunnevad end petetuna.

Vale vangid

Aga äkki tuleks tõepoolest elada ja hellitada teineteist ilusioonidega, hoidudes kaugele eemale külmast ja läbilõikavast tõe tuulest. Kellele seda vaja oleks? Seda enam, et on kombeks arvata, et sellist tõde ei olegi olemas. On vaid erinevad sündmuste piirid ning vaated kummaltki poolt — ja on oma isiklik tõde.

Kui suhted pretendeerivad tõepoolest partnerlikele või siis enam-vähem võrdsetele, siis peab ikkagi rääkima tõtt.

Kui aga üks partner võtab võimu teise üle („lapsendab” või manipuleerib — partnerid võivad aegajalt vahetada omavahel selliseid rolle), siis ei saa olla mingit tõde. Manipulatsiooni aluseks on vale. Ja ammugi mitte alati hädavale.

Valet ja tõde tuleb suhetes kasutada võimalikult oskuslikult, muidu võivad suhted lihtsalt katkeda.

Abielu pärisorjad?

Ühe inimesega võib kogu elu koos elada, „austades” oma isiklikku valikut, mis on tehtud üks kord ja alatiseks. Aga, kas meil on ikka õigus valida? Ja kui sageli?

Abielu päästmine sellest osavõtjate „elu” hinnaga on väga kallis ja ebameeldiv tegevus. Kui suhteid teineteisega hoitakse mitte selletõttu, et inimestel meeldib koos olla, vaid sellepärast, et „nii peab”, siis see meenutab suhtumist kasulikesse koduloomadesse. Koduloom on vajalik selleks, et ta valmistaks maitsva lõuna, erutaks õigel ajal ning viskuks siis rinnale ja liputaks saba, kui töölt koju tullakse. Tänapäeval ollakse arvamusel, et minevikus oli perekond tugevam. Seda küll, kuid orjus välistas võimaluse elada väljaspool seda. Paljusid olmetöid võis varem hästi teha vaid ühiselt. Rääkimata juba sotsiaalsest aspektist. Tänapäeva ühiskonnas võivad inimesed toime tulla ka üksi. Inimene võib olla iseseisev, ent seejuures jääb üksikuks. Kui varem oli hädavajalik olla sootsiumi liige, siis nüüd on ka üksik inimene söödetud, joodetud, pestud ja seksuaalselt rahuldatud. Ning ta on valmis elama koos teisega, kuid vaid siis, kui too aitab tal rahuldada kõrgemaid nõudmisi. Mingis mõttes on praegused suhted ausamad, sest materiaalne faktor on väiksem. Tegelikult eeldavad igasugused suhted piiranguid. Neil piiranguil peab olema mõte, see on aga nüüd juba midagi sügavamat ja seesmist.

Kallimaga ei lahkuta?

Valik, see on protsess, mitte tulemus. Nii nagu ka suhted. Kui protsess on külmutatud, peatatud, võib seda nimetada suhete surmaks.

Kestvad suhted võivad säilida kahel juhul. Need on suhted kahe „surnu” vahel (inimesed ei arene — jäävad muutumatuiks) või suhted kahe partneri vahel, kes arenevad koos, neil tekivad ühised huvid, uued ühised ideed ja väärtused.

Neil aga, kes soovivad lahku minna, tekib sageli küsimus: „Kuidas seda valutult teha?” See ei õnnestu tegelikult — kui suhetes oli armastus, siis tuleb ka valu. Ent, kui pole valu, pole ka rõõmu. Kui üritada kõikidega valutult lahku minna, siis ootavad ees ka uued rõõmutud kohtumised.

Lähedase inimese puhul võib mõndagi välja kannatada, ilmutades loomingulist kohandumist. Seejuures on aga oluline, et suhete üldine tasakaal oleks positiivne. Oleme alati tahes või tahtmatult oma tunnete raamatupidajad ning arvutame (olgu või alateadvuslikult), mis on selle inimese puhul plussiks, mis miinuseks. See „raamatupidamine” pole niivõrd materiaalne, kuivõrd emotsionaalne. Tundeid ei saa osta. Ent toituda üksnes tunnetest, pole samuti võimalik.

Me jätkame suhteid inimesega, kui tasakaal on positiivne, ning mõtleme lahkuminekust, kui see osutub negatiivseks.

Tasakaalu koostamine

Selleks et koostada enda jaoks täpne tasakaal, peab teadvustama endale oma tundeid ning varjatud motiive, huvisid ja piire. Kui huvid ja väärtused pole täpselt väljendunud, siis ka koostatud balanss ei ole täpne. Väga tähtis on suhteid selgitada. Kindlasti mitte nõusid purustades, vaid kõige parem oleks seda teha professionaali — psühhoterapeudi -juuresolekul.

Ära usu pimesi romantilisi lubadusi, eriti kui lubaja on sulle sümpaatne. Jagage need lubadused kahe peale ära. Mõtle, mis sa kaotad, kui lõpetad suhte. Ning, vastupidi, suurenda mõtteis katkenud suhete väärtust kahekordseks.

Milleks siis püüelda vale romantismi või karmi tõe poole? Vastus oleneb olukorrast. Mida universaalsem vastus, seda ebatäpsem. Selle asemel, et püüelda selle poole, mida ei ole, on parem kohaneda sellega, mis on olemas. See on ohutum sinule, kui ka sinu kööginõudele.

Allikas: Psihalogija