“Kõik, mis on meie vahel juhtunud — head ja halvad asjad –, hääbub ja kõrvus kumisevad vihmapladinat summutades mu enda südame löögid.”


“Kõik, mis on meie vahel juhtunud — head ja halvad asjad –, hääbub ja kõrvus kumisevad vihmapladinat summutades mu enda südame löögid.”
Foto: Shutterstock

Katkend Catherine Isaacu raamatust "Sina, mina ja kõik muu".

Pilk taevasse ütleb, et mul pole kuigi palju aega, et jõuda château terrassile, kuhu William enda sõnul mu iPadi õue lauale jättis. Küsin endalt välja astudes, kuidas läks nii, et me pakkisime kaasa plaksumaisimasina ja Super Soakeri veepüstoli, aga mitte vihmamantleid.

Möödun enne jalgrajale jõudmist joostes autoparklast, rõsketelt rohelistelt puudelt kerkib udu. Viimaks metsast väljudes näen, et ujumisbassein on tühi, selle pinnal peegelduvad süsimustad pilvelaamad. Astun terrassile ja vaatan ringi, kuid iPadi ei näe ma kuskil.

Alles siis, kui majja suundun, et seal möödapääsmatu tormi eest varju otsinutega liituda, märkan otsitavat — laual lambi all. Ilmselt tõi keegi selle ilma halvaks minnes sisse. Napsan selle pihku ja peidan kampsuni alla, kui välgunool maastiku valgeks lööb ja teiste külaliste suust kostab ahhetus.

Hetkelise kõhkluse järel otsustan riskida ja pistan basseinist möödudes metsa suunas jooksu. Kuid ma olen läbinud vaid lühikese osa teest, kui taevas avaneb ning kõvad ja rasked vihmapiisad hakkavad mu õlgu peksma. Mu nägu on veest lige ja vali kõuekõmin lööb kõrvad kurdiks. Taipan, et sellise tormiga välja tulemine polnud eriti hea mõte, ja mitte üksnes seetõttu, et ma juba läbimärg olen. Siis ilmub eikuskilt elektrit sähviv välgunool, mis otse minu ees maapinda raksatab.

Seotud lood:

Ahmin õhku, kui keegi mul käest haarab.

„Siiapoole!”

Pistame koos Adamiga üle muru väikese kivist kõrvalhoone suunas jooksu. Mees lükkab mu uksest sisse, samal ajal lööb järgmine välgunool taeva heledaks.

„Mida me siin teeme?” küsin.

„Usu mind, Jess, äikesega väljas olemine pole tark mõte. Me peame siin ootama, kuni enam vähemalt välku ei löö.”

Toetan end vastu puuriita ning põimin käed ümber põlvede ja Adam võtab minu kõrval istet.
„Mida sa seal väljas tegid?”

Mu laubalt pudeneb veepiisk. „William jättis mu iPadi terrassile. Ma pidin selle enne paduvihma algust kätte saama.”

Mees kortsutab pahaselt kulmu. „See välk lõi väga lähedale, muide. Veel meeter-paar ja sa oleksid küpse olnud.”

Ajan pea kuklasse, et taevasse vaadata, ja näen veel ühte välgunoolt, seekord väiksemat. Taipan, et ma värisen. Taipan sedagi, et Adam silmitseb mind.

„Mis on?” küsin.

Ta vangutab pead ja harutab lahti oma vöökoha ümber seotud dressipluusi. „See pole küll päris kuiv, aga ikka parem kui mitte midagi.”

„Pole tarvis,” pobisen lõua tudisedes.

„Jess, lihtsalt võta see dressipluus.”

Hakkan seda endale selga tõmbama. Aga ruumi on sedavõrd vähe, et kui ma püüan end kuidagi selle sisse toppida, tulen toime üksnes mehele näkku obaduse andmisega. Tema turtsub naerda. Taban ennastki naeratamas ja seejärel lausa naermas. Viimaks õnnestub mul käed varrukatesse suruda. Pühin ninalt vihmapiisku ja vaatan üles. Mehe pilk muutub pehmemaks ja ta naeratab mulle.

See on tilluke asi, kuid vallandab minus tulise õnnevoo, mis mu liikmed püdelaks muudab.

„Aitäh,” sosistan.

Aga mees ei vasta. Ta lihtsalt vaatab mind.

Ja mina vaatan teda, ilma erilise põhjuseta; ma lihtsalt ei suuda järsku pilku temalt pöörata ja vaatan, millised ta näojooned varjude vahel välja näevad.

Kõik, mis on meie vahel juhtunud — head ja halvad asjad –, hääbub ja mu kõrvus kumisevad vihmapladinat summutades mu enda südame löögid. Taipan, et tahan midagi, mida ma pole ihaldanud aastaid. Soovin midagi instinktiivset ja animalistlikku, midagi sellist, mis pööraks pea peale kõik selle, mille olen endale selgeks teinud, kuid ma ihkan seda nii väga, et olen valmis ta kaelast kinni haarama ja seda lihtsalt tegema. Ma tahan teda suudelda. Lausa janunen selle järele.

Ta ajab kaela õieli, et uksest välja kiigata.

„Torm hakkab mööda minema,” pomiseb mees. Aga minu pilk ei liigu tema silmadega kaasa minnes välja. Mina suudan üksnes teda vahtida. Siis hakkab vihm tasapisi järele andma ja ma pääsen korraga lummusest. „Ma lähen parem tagasi.”

Ta noogutab ja naaldub vastu seina, kuid ma tunnen endal mehe pilku; see on nii tungiv, et paljastab ka tema enda sündsusetud mõtted.

Olen läbimärg ja sakris, kuid minust hõõguv kuumus paneb mu põsed õhetama. Napsan iPadi ja topin selle dressipluusi alla. Siis hiilin puukuurist välja, keeldudes seekord tema poole pöördumast, tundes hirmu selle ees, mis võib juhtuda, kui ma peaksin seda tegema.