Kolleegidest armuseiklejad panevad teised piinlikku olukorda
Iga töökohaga, kus on esindatud mõlema sugupoole esindajad, käib kaasas rusikareegel — ükskõik kui ontlikud ollakse argipäeval, alkohol ning võõras pind soosib üllatuspaaride tekkimist, kes omavahel amelema hakkavad. Kui vallaliste või isegi eluseiklusi otsivate noorte puhul oleks selline käitumine isegi ootuspärane, siis nemad saavad oma doosi kätte vist muudel pidudel sarvi maha joostes, aga tööpidudel satuvad sellistesse seiklustesse pigem just pereinimesed või vähemasti värskelt abiellunud.
Peol teeb väike kontoriromantika omajagu nalja muidugi kõigile. Rahvas jagunebki peamiselt kolmeks: õhutajad, itsitajad ning pildistajad-filmijad. Kõige agaramad on need, keda ennast on kusagil pildistatud. Kui kõik maailma piinlikud tööpeo pildid ritta laduda, siis katab vist Hiina müüri ära küll, arvan ma.
Ilmselt ei ole minu kollektiiv ainus, kus on suudetud teha pilt, millel on kujutatud pärast ohtrat joomingut uinunud osakonnajuhataja — käsi alluva püksis. Huvitaval kombel, mida aeg edasi, seda rohkem on võimalik nutitelefonide ning muu kaadervärgi abil kõike salaja pildistada või filmida ning ka välgukiirusel kõikvõimalikesse kanalitesse levitada, kuid ometigi lekivad kompromiteerivad fotod harva. Paljudes asutustes on kirjutamata reegel, et selliseid pilte üles ei panda. Tean juhtumit, kus ülemus kutsus ühe alluva korrale, kui too lembehetkel pildistatud töökaaslaste foto oma orkuti kontole ülesse pani. Pilt kästi ülehelikiirusel ära koristada. Lisaks ametisaladuse hoidmisele on ühisvaikimine patustanud abikaasade või elukaaslaste ees teine asi, mis töökohaga kaasas käib.
Ebamugav on muidugi peojärgne hommik, kui on vaja taas töölaua taga tõsine koosolek maha pidada ning inimesed ei oska üksteisele otsa vaadata. Ei amelejad ega ka kaaspidutsejad. Õhkkond on pingeline ning töövaim tugevalt häiritud. Mõne nädala jooksul see läheb küll üle, aga ikkagi, kannatajaks on terve kollektiiv.
Eelnevalt on veel lisapingeid tekitanud see, kui kollektiiviga on näiteks nädalavahetuseks kuhugi väljasõidule mindud, kõik on seal kõigiga amelenud ning kui abikaasad tulevad koos peredega vastu ning küsivad, et kuidas läks. Siis on viisakas teeselda, et midagi peale joomise ei tehtudki. Raske on aga valetada, sest mälupildis on alles kusagil hämaras nurgas amelevad kolleegid.
Imelik on istuda ka autos, kus töökaaslase abikaasa viib meid kõiki peole ning tean ette, et mehel on tegelikult plaanis üks reklaamineiudest rajalt maha võtta. Autoaknast antakse veel üksteisele musi, aga kümme minutit hiljem joostakse juba teise inimese kaissu. Ainuke põdeja paistan olevat mina.
Kuigi lõpuni ei ole ma aru saanud, et miks minul on järgmisel hommikul veider otsa vaadata peol vallalisena käitunud inimese abikaasale või nende lastele. Mina ei ole ju neid reetnud. Kuid ilmselt häirib mind fakt, et olen sunnitud valetama ning varjama saladust, mida ma tegelikult ei tahagi teada. Saladuse hoidmine teeb ka minust kaasosalise. Minu jaoks liigitub näiteks päris võikaks reetmiseks, kui mõnda maja kaugemas sopis olevasse kabinetti seksima roninud kolleegid jäävad teistele vahele, ning sellest teab kogu kollektiiv, küll aga mitte patustanute abikaasad. Minus tekitab ebamugavust teadmine, et sellist reetmist mina ei taluks. On kole mõelda, et kusagil tänaval tulevad vastu minu abikaasa kolleegid, kes teavad täpselt, kellega ta kus amelenud on, aga mina olen teadmatuses.
Kuigi ka mina kuulun nende hulka, kes õhutab tööpidudel inimesi veidi vallatumalt käituma ning ei vaata väga viltu, kui töö juures mõned armuromaanid on. Kuid seda ainult siis, kui tegemist on vallaliste või noortega, kellel ei ole kohustusi pere ees. Lõpuni tolerantne ma siiski ei ole. Niipea kui tegemist on pereinimeste või abielus olevate töökaaslastega, läheb piir täpselt sealt, et lollusi võib küll teha, aga kui pere reetmiseks läheb, siis tehtagu seda mujal. Patuelu elavad kolleegid võiksid selle peale mõelda, et nad ei kanna oma saladusi üksi, vaid sunnivad mõnes mõttes valetama ka oma kolleege. Jah, tõsi, keegi ei keela mul minna abikaasale rääkida, aga see oleks eraelu segamine tööga. Asi, mille petjad võiksid esimesena tegemata jätta.
