Koos või üksinda? On naisi, kes on otsustanud elada oma elu ilma kaaslaseta ja sel on väga loogilised põhjused

 (29)
Koos või üksinda? On naisi, kes on otsustanud elada oma elu ilma kaaslaseta ja sel on väga loogilised põhjused
Foto: Shutterstock

Vabaduse nautimine ja nukrus. Balansseerides nende kahe pooluse vahel leiab üksik naine terve hulga õigustusi, et mitte paaris elada. Mis aga tegelikult seisab tema argumentide taga?

Üksinda on raske olla. Võib ju näida, et saab elada nii, nagu soovitakse. Mitte kellegagi pole vaja arvestada ning ennast professionaalselt realiseerida on samuti lihtne. Ometi on suurem osa naistest väga haavatavad, nad vajavad armastust, nende jaoks on väga oluline tunda end kaitstuna. Üksikul naisel on raske tulla õhtul oma tühja korterisse. Samuti on … raske loobuda ka vabadusest.

Hirm läheduse ees

Naised üritavad igati selgitada, miks nad üksinda on. Ent piisab, kui ära kuulata nende arvamus meeste kohta, jälgida nende käitumise loogikat ja saabki teha järelduse, et selle kõige taga on tegelikult hirm.

Hirm ongi siin võtmesõnaks. Kusjuures ühed hirmud ladestuvad teiste peale. Tundes hirmu, et ei kohtagi kedagi, kardetakse samas kohtumist ennast. Soovi taga alustada kooselu, on reetmise hirm. Naine on juba varakult veendunud, et teda petetakse niikuinii ning seega eelistab vältida lähedasi suhteid.

Just seetõttu valivad paljud naised ajutisi suhteid: hetkel me elame koos, ent homme võibolla ilmub keegi huvitavam. Selline ebastabiilne olukord suurendab eemaletõukamise hirmu, ning eelkõige juhtub see just naistega. Sest nemad, erinevalt meestest, otsivad suhetes esmajärjekorras kiindumust, mitte niivõrd seksuaalset rahuldust. Ning lahkuminek ja kiindumuse kaotus on eriliselt raske. Selle kord üle elanud naine, hakkab pelgama uut suhet.

Seotud lood:

Sageli määrab naise käitumise hirm läheduse ees. Ja jutt ei käi intimofoobiast, vaid raskustest kohanduda teise inimesega. See vajab suurt hingejõudu ning just seetõttu näib liialt raske. See on ka hirm iseennast kaotada, sulanduda partneris ja perekonnas. Ning õige sageli, tundmata endas jõudu säilitada oma „mina“, eelistavad naised end mitte siduda.

Sõnumid perekonna kohta

„Ma ei tea ühtegi õnnelikku perekonda“, võib sageli üksikute naiste suust kuulda. Paljudel neist on raske ettegi kujutada, et suhted mehe ja naise vahel võivad olla kerged ja harmoonilised, armastus aga täis emotsioone ja õnne.

Selline arusaam sõltub paljuski naiste vanemate abielu mudelist. Kas naised hakkavad sellele vastu või üritavad jäljendada, kas nad idealiseerivad vanemate abielu või see tekitab neis kibedust, mida nad tahavad unustada. Peamine on ema kogemus — kas ta oli õnnelik. Just läbi selle kogemuse sünnib perekonna mudel.

Üksikud naised elavad oma lõbuks ega pea vastutust kandma oma isikliku perekonna eest. Nad on tegelikult ka 40-aastasena jäänud teismelisteks.

Sageli tuuakse üksiolemise põhjuseks „halb“ isa ja õnnetu ema. Saanud täiskasvanuks, on tütrel suuri raskusi tõsiste suhete sõlmimisega. Iga mees on tema jaoks pigem ühes reas isaga, ning ta suhtub tahtmatult temasse kui ohtlikku inimesse.

Keeruliseks võib elu kujuneda ka tüdrukul, kes kasvab armastavas perekonnas ning lapsepõlvest saadik aina kuuleb: „Selliseid suurepäraseid suhteid kui meil, ei ole olemas, me oleme teistest paremad“. Raske on olla õnnelik, kui suhete latt on nii kõrgele seatud.

Head ei tõota ka üleliia tugev kiindumus vanematesse. Sellistel naistel on kodus liiga hea olla ning nad pole suutelised lõhkuma sidet oma vanematega. Pealegi on elamine isakodus mugavam ja lihtsam. Nad teenivad raha ja elavad vaid oma lõbuks. Ent seejuures ei kanna vastutust oma isikliku pere eest. Nii nad jäävadki teismelisteks. Ent tasu mugavuste eest on suur — „suurtel tüdrukutel“ on raske luua või säilitada oma isiklikku peret.

Püüd ideaali poole

Kui küsida üksikult naiselt, mis on tema jaoks mehega koos elamiseks oluline, siis võib ilmselt kuulda, et tema potentsiaalne partner peab olema hoolitsev, mõistev, truu, alati valmis aitama. Jutt käib siin üksnes naise nõudmistest. Ent, kus on ta ise, milline on tema roll, mida tema on valmis partnerile andma?

Mehesse suhtutakse pahatihti kui tarbimisvahendisse. Üksik naine püüab otsekui teismeline vaid tarbida ning saada rahuldust. Ometi on täiskasvanud inimesel alati huvitavam anda.

Suhete infantiilse mudeliga on seotud ka maksimalistlik suhtumine abiellu. Kooselu peab eranditult õnnelik ja pilvitu olema. Ja kui see nii ei ole, on parem üksinda elada.

Paljud naised kardavad, et neid ei võeta kuulda, ei hakata austama ega toetama, ning just seetõttu eelistavad üksindust. Ent iga abielu on erinevatel eluhetkedel õnnelik ja mitte eriti õnnelik, kerge ja raske. Kooselu on elav side kahe iseseisva inimese vahel ning see on oluline mõlema isiksuse arenguks.

Kui naine lubab endal olla tema ise, siis ei tunneta ta end enam väikese tüdrukuna, kes on täis hirmu täiskasvanute elu ees, vaid tal tekib reaalne võimalus suhteid soetada. Saada täiskasvanuks, tähendab vabaneda hirmudest ja stereotüüpide mõjudest, piinavast tundest, et teda ei armastata küllaldaselt.

Allikas: Psychologies, ru. Online