Alati, kui ma Sigridi teemal pahaselt sõna võtsin, tõmbus mees tagasi ja püüdis end kontrollida. Ükskord pahvatasin välja, et kui sul temaga nii hea oli ja päriselt sa temaga koos elada ei saa, siis ela unistustes temaga koos, aga mind pole sel juhul vaja. Mees pomises siis, et ta ju armastab mind ja unustame selle Sigridi.
Mõne aja möödudes lipsas aga Sigrid ilmselt täiesti tahtmatult ikka tema jutu sisse ja siis ta ise ka ehmatas. Aga juba oli see nimi välja öeldud.
Hakkasin nüüd päriselt mõistma, et see mu mehe ja Sigridi lugu on ikka päris tõsine. Et mu mees näeb minus Sigridi asendajat, kes natuke meenutab Sigridit. Samas lohutasin ennast, et mu mees vähemalt räägib sellest unelmate naisest, aga sajad mehed, kes armastavad teist naist, ei räägi kunagi tollest oma abikaasale, aga ikka jõutakse hõbe- ja kuldpulmadeni.
Üks sõbranna ütles mulle mitu korda, et küll sa oled ikka nõudlik — mõnda naist mees petab kogu aeg või joob kogu aeg, aga ta ei jäta meest maha, sina aga vingud täiesti pisiasja pärast. Ja, ma mõtlesin ka ise sageli nii, et ma vingun pisiasja pärast.
Kui mu meeleolu oli viletsam, siis ma jällegi haletsesin end, kuidas mu mees läbi minu räägib oma kallimaga, vaidleb temaga, elab läbi oma kaotusevalu, aga võib-olla läbi minu maksab ka kätte. Ma olin mitu korda mõelnud mehele rääkida, et me peaks juba lapsele mõtlema, aga Sigrid tõrjus lapseteema mu peast.
Pahameelehoos ütlesin kord, et kui see Sigridi-jutt ei lõpe, siis me peame lahku minema. Mees ei saanud üldse aru, millest ma räägin, aga see ähvardus mõjus. Terve nädala elasime nagu noored armunud, nii et ükskord ometi sain end tunda ka iseenesena. Sigridit polnud meil.
Ühel õhtul käisime sõpradel suvilas külas ja oli väga lõbus õhtu. Naersime nii, nagu me viimati päris alguses olime koos naernud. Pärast keskööd sõitsime taksoga koju. Mees hakkas mind juba ukse juures lahti riietama, rebis mu pluusi ja seeliku seljast ja surus mind näoli söögilaua peale. Ta võttis mind nii jõuliselt, et see oli õndsuse tipp.
Kui lõpuks elutaoa vaibal teineteise embuses lamasime ja ma talle näidata püüdsin, kui õnnis tunne mul on, sosistas ta mulle justkui muuseas kõrva, et sama asi ajas Sigridi ka hulluks.
No kurat küll — nüüd oleme siis voodis ka juba kolmekesi! Kui mitu korda olin ma talle öelnud, et mulle ei meeldi need Sigridi-jutud… Läksin rõdule suitsu tegema, kuigi ma suitsetan väga harva. Pisarad tulid silma. Rõdul oli poolik vein. Jõin otse pudelist ja mõnuga. Ma ei tea, kaua ma seal istusin, aga vein sai otsa. Kui tuppa tagasi tulin, oli mees magama jäänud.